VatikanII · Peterskiriku 400. aastapäev

Tänapäeva Püha Peetruse basiilika asub vanema basiilika kohal, mis oli 4. sajandil keiser Konstantini ajal oletatava apostel Peetruse haua kohale ehitatud. Halva ehitusliku seisundi tõttu alustati 16. sajandi alguses uue hoone ehitamist. Selle kavandamisel osalesid muu hulgas Donato Bramante, Raffael, Michelangelo ja Carlo Maderno. Seetõttu ühendab hoone renessansi ja baroki erinevaid perioode.

Uue Püha Peetruse basiilika pühitses 18. novembril 1626 paavst Urban VIII. See tähistas enam kui sajandi kestnud ehitusprojekti lõpetamist. Urban VIII oli olnud paavst alates 1623. aastast ning kujundas Kirikuriigi arengut ja Rooma kujundust. Tema valitsemisajal sai Püha Peetruse basiilika täiendavaid barokseid elemente, sealhulgas peaaltari kohal oleva baldahhiini, mille lõi Gian Lorenzo Bernini.

Püha Peetruse basiilika ei ole Rooma piiskopikirik – seda ülesannet täidab San Giovanni in Laterano –, vaid paavsti peakirik ja Vatikaniriigi keskus. Selle sisemuses asub katoliku pärimuse kohaselt apostel Peetruse haud; teda peetakse Rooma esimeseks piiskopiks. Seetõttu on hoone tihedalt seotud paavstluse ja katoliku kiriku ajalooga. Samal ajal kuulub see Euroopa kunsti- ja arhitektuuriajaloo mõjukaimate ehitiste hulka.

Sündmuse valik seostub tänapäevase hoone pühitsemise 400. aastapäevaga. Seega ei viita see esimese Konstantinuse-aegse basiilika rajamisele, vaid uue hoone valmimisele ja kiriklikule pühitsemisele. Kujutatud isikut ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik kindlalt määratleda; ajalooliselt vahetult pühitsemissündmusega seotud isikuna tuleb käsitleda paavst Urban VIII.