Hispaania · UNESCO maailmapärandi sari, 11. väljaanne, Aragóni mudéjari arhitektuur

Mõiste Mudéjar tuleneb araabiakeelsest nimetusest moslemite kohta, kellel lubati pärast nende elupiirkondade kristlikku vallutamist Pürenee poolsaarel sinna jääda. Kunstiajaloos tähistab see ehitus- ja dekoratsiooniviisi, milles islamist mõjutatud käsitöötehnikad ühinesid kristlike, eelkõige romaani ja gooti, hiljem ka renessansivormidega. Seetõttu ei ole Mudéjar iseseisev religioosne stiilisuund: vastavaid elemente leidub kirikutel, paleedel ja teistel hoonetel.

Aragónis kujunes see arhitektuur keskajast varauusajani. Sellele on iseloomulik tellise intensiivne kasutamine, geomeetrilised reljeefmustrid, glasuuritud keraamika, stukitööd ja kunstipäraselt konstrueeritud puitlaed. Eriti silmatorkavad on kõrged kellatornid, mille ülesehitus meenutab osaliselt islami minarette. Ehitusviis kujunes ühiskonnas, kus kristlased, moslemid ja juudid elasid küll õiguslikult ja usuliselt üksteisest eraldatuna, kuid nende käsitöö- ja kunstilised traditsioonid mõjutasid üksteist.

Kujutatud torn kuulub San Salvadori kirikule Teruelis. See pärineb keskajast ja ulatub samal ajal üle tänava. Selle tellispindu liigendavad kaared, rombi- ja põimmustrid ning värvilised keraamilised sisetükid. Nii illustreerib see aragoni Mudéjar-arhitektuuri tüüpilisi tunnuseid.

UNESCO kandis 1986. aastal maailmapärandi nimekirja esialgu neli Mudéjar-ehitist Teruelis. 2001. aastal maailmapärandi objekti laiendati ning see sai oma tänapäevase, kogu Aragónile viitava nimetuse. Selle koosseisu kuulub kokku kümme ehitist või ehitiseosa, muu hulgas Teruelis, Saragossas, Calatayudis, Cervera de la Cañadas ja Tobedis.

Väljalase kuulub Hispaania 2-euroste mälestusmüntide sarja, mis käsitleb alates 2010. aastast järjest Hispaania UNESCO maailmapärandi objekte. Valik oli seega osa sellest jätkuvast sarjast ega olnud seotud ehitise või maailmapärandi nimekirja kandmise ümmarguse aastapäevaga.