Hispaania · UNESCO maailmapärandi sari, 13. väljaanne, Garajonay rahvuspark

Rahvuspark rajati 1981. aastal ning hõlmab La Gomera kesk- ja põhjaosas ligi 4.000 hektarit. Alates 1986. aastast kuulub see maailmapärandi nimistusse. Selle kõrgeim punkt on 1.487 meetri kõrgune Alto de Garajonay. Maastikku iseloomustavad sügavalt uuristatud orud ja järsud mäenõlvad, mis on kujunenud Kanaari saarte vulkaanilise tekkelooga.

Taimestiku jaoks on määrava tähtsusega kõrguse ja kirdepassaadi koosmõju. Niisked õhumassid kuhjuvad mägedele ja tekitavad sageli udu. See ladestub lehtedele ja okstele ning varustab pinnast täiendavalt veega. See horisontaalseks sademeks nimetatav nähtus võimaldab vähestest tavapärastest sademetest hoolimata püsivalt suurt niiskust. Metsa kuuluvad mitmesugused loorberilised, puuerika ja faja. See pakub elupaika ka paljudele liikidele, mida leidub ainult Kanaari saartel või Makroneesias, sealhulgas kanaari loorberituvi ja Bolle loorberituvi.

Roque de Agando ei ole ehitis, vaid vulkaaniline kivimassiiv. See tekkis endise vulkaani sisemuses tardunud magmast. Erosiooni tagajärjel kulus pehmem ümbritsev kivim, samal ajal kui vastupidavam tuum jäi püsti. Agando kuulub selliste kivimoodustiste rühma, mida nimetatakse Los Roquesiks ja mis on looduskaitse all loodusmälestisena.

Nime Garajonay seostatakse traditsiooniliselt Gara ja Jonay legendiga. Selle erinevates versioonides räägitakse kahest eelhispaansest saaremaailmast pärit noorest armastajast, kelle suhe takistatakse ja kes hukkuvad traagiliselt. See lugu kuulub La Gomera kultuuripärimusse; selle ajalooline alus ei ole kindlalt tõendatud.

Väljalase on seotud Hispaania mündisarjaga, mis käsitleb alates 2010. aastast igal aastal Hispaania UNESCO maailmapärandi paiku. Garajonay valimine lähtus seega sellest pikaajalisest programmist, mitte konkreetsest tähtpäevast.