Hispaania · UNESCO maailmapärandi sari, 7. väljaanne, Segovia vanalinn ja akvedukt

Segovia asub Kastiilias ja Leónis Madridist loodes. Vanalinn kujunes Eresma ja Clamorese jõgede vahelisele kaljuharjale. Selle tänapäevane ilme pärineb mitmest ajaloolisest ajajärgust: Rooma-aegsete jäänuste kõrval leidub seal keskaegseid kirikuid, endine juudilinn, hilisgooti katedraal ja Alcázar, kindlustatud kuninglik residents. UNESCO kandis vanalinna ja akvedukti 1985. aastal ühiselt maailmapärandi nimekirja.

Akvedukt ehitati tõenäoliselt 1. sajandi lõpul või 2. sajandi alguses pKr. See kuulus veevärki, mis juhtis vett ümbruskonnast kõrgel paiknevasse linna. Kalle oli arvestatud nii, et vee transport sai toimuda ilma pumpadeta. Linna territooriumil ületas mitmekorruseline kaarkonstruktsioon maastiku süvendi. Eriti silmapaistev on suurtest graniitplokkidest ehitusviis, mille puhul kivid ühendati ilma mördita. Konstruktsiooni stabiilsus põhineb kivide kaalul ja täpsel paigutusel. Veejuhe jäi osaliselt uusajani kasutusse.

Pärast Rooma võimu lõppu jäi Segovia piirkondlikuks keskuseks. Keskajal elasid seal kristlikud, juudi ja ajuti ka moslemi rahvastikurühmad. Linn oli seotud ka Kastiilia kuningakojaga. Kastiilia Isabella kuulutati 1474. aastal Segovias kuningannaks. Kaubandus, villatöötlemine ja kangatootmine kujundasid pikema aja jooksul linna majanduselu.

Väljalase kuulub Hispaania mündisarja, mis käsitleb riigi UNESCO maailmapärandi paiku. Alates 2010. aastast käsitletakse selles sarjas igal aastal mõnda teist Hispaania maailmapärandi paika. Segovia valimine 2016. aastal ei viidanud seega konkreetsele aastapäevale, vaid oli osa nende paikade järjepidevast tutvustamisest. Rooma-aegne vee-ehitis oli seejuures linna selgelt seostavaks tunnuseks.