Vatikan · 1950 aastat Petruse ja Pauluse märtrisurmast

Peetrus ja Paulus kuuluvad kristluse esimesse põlvkonda ning kiriklik traditsioon seostab neid tihedalt Roomaga. Peetrus, algselt Galilea kalur, oli üks Jeesuse kaheteistkümnest apostlist. Evangeeliumid kujutavad teda jüngrite ringi eestkõnelejana. Tema tunnistus Jeesusest kui Kristusest sai hiljem aluseks õpetusele Peetruse erilisest ülesandest. Rooma-katoliku kirik käsitleb paavsti tema järglasena Rooma piiskopiametis.

Paulus, keda tunti algselt Sauluse nime all, pärines Tarsosest, oli juudi päritolu ja Rooma kodanik. Pärast seda, kui ta oli varakristlikku kogudust taga kiusanud, sai temast pöördumiskogemuse järel ise misjonär. Mitmel rännakul rajas ja hooldas ta kogudusi eelkõige Vahemere idaosas. Tema Uues Testamendis säilinud kirjad käsitlevad usuküsimusi ja varakristlike koguduste probleeme. Mittejuutide seas tegutsemise tõttu nimetatakse teda „rahvaste apostliks“.

Uus Testament ei jutusta otseselt kummagi apostli surmast. Varakristliku pärimuse kohaselt surid nad siiski Roomas keiser Nero valitsemisajal. Peetrus olevat risti löödud, Pauluselt kui Rooma kodanikult aga pea maha raiutud. Täpseid aastaid ja asjaolusid ei ole ajalooliselt võimalik kindlaks teha; sageli paigutatakse nende surm Nero-aegse kristlaste tagakiusamise aega pärast Rooma tulekahju aastal 64. 2017. aasta juubel põhineb traditsioonilisel dateeringul aastasse 67.

Mõlema püha tähistatakse liturgiliselt ühiselt 29. juunil. Nende hauapaikadena austatud kohtadele rajati Peetri basiilika Vatikanis ja Püha Pauluse basiilika väljaspool müüre. Vatikani Linnale oli aastapäev seetõttu sobiv, sest Peetrust seostatakse paavstiametiga ja mõlemat apostlit Rooma kiriku algusaegadega.