2 eurot briljantlõige/BU

Frankfurter Nationalversammlung sai alguse 1848. aasta Märzrevolutionist. Paljude Saksa riikide kodanikud nõudsid poliitilist osalust, ajakirjandusvabadust, põhiõigusi ja rahvuslikku ühtsust. Erinevate üksikriikide reeglite kohaselt valitud saadikud kogunesid 18. mail 1848. Nende seas oli eelkõige juriste, professoreid, ametnikke ja teisi haritud kodanluse liikmeid; naistel ei olnud ei aktiivset ega passiivset valimisõigust.

Koosolekute paigaks oli Frankfurdis Maini ääres asuv evangeelne Paulskirche. Selle suur ja avar sisemus sobis parlamendikoosolekuks paremini kui linna olemasolevad ilmalikud hooned. Sellest ajast alates peetakse kirikut Saksamaa demokraatia ajaloo mälupaigaks. Tänapäevane hoone taastati pärast Teises maailmasõjas hävimist ning avati 1948. aastal uuesti, Nationalversammlungi 100. aastapäeva puhul.

Saadikud pidid samal ajal kavandama riigikorraldust ja reageerima aktuaalsetele konfliktidele. Vaidlusi tekitasid muu hulgas tulevase riigi piirid, suhted Österreichi ja Preußeniga ning küsimus, kas Saksamaast peaks saama vabariik või monarhia. Lõpuks vastu võetud eelnõu nägi ette föderaalse põhiseadusliku riigi, mille eesotsas oleks parlament, valitsus, sõltumatu õigusemõistmine ja pärilik keiser. Põhiõiguste loetelu reguleeris muu hulgas võrdsust seaduse ees, usu- ja südametunnistusevabadust, arvamus- ja ajakirjandusvabadust ning seisuslike eesõiguste kaotamist.

Preußen kuningas Friedrich Wilhelm IV lükkas talle pakutud keisrikrooni tagasi. Ka mitmed Saksa üksikriikide valitsused ei tunnustanud uut korraldust. Seetõttu kaotas Nationalversammlung oma poliitilise aluse; selle Stuttgartisse ümberpaigutatud jäänuk saadeti 1849. aasta juunis laiali.

Kuigi põhiseadus ei jõustunud püsivalt, mõjutasid selle arusaamad põhiõigustest ja parlamentaarsed põhimõtted hilisemaid Saksa põhiseadusi. Tähtpäev andis seetõttu põhjust meenutada Saksamaa parlamentarismi, rahvusliku ühinemise ja põhiseadusega tagatud vabadusõiguste konfliktseid algusi.