Itaalia · 1 aasta Euroopa põhiseadust

Niinimetatud Euroopa põhiseaduse puhul oli õiguslikult tegemist „Euroopa põhiseaduse lepinguga“. Selle eesmärk oli olemasolevad Euroopa lepingud ümber korraldada ning lihtsustada pärast mitut laienemist 25 liikmesriigini kasvanud Euroopa Liidu toimimist. Kavandatud uuenduste hulka kuulusid Euroopa Liidu ühtne juriidilise isiku staatus, selgemalt piiritletud pädevused, muudetud hääletamisreeglid ja uued institutsioonilised ametikohad. Samuti pidi Euroopa Liidu põhiõiguste harta muutuma Euroopa lepinguõiguse siduvaks osaks.

Teksti valmistas ette Euroopa konvent, mida juhatas endine Prantsusmaa president Valéry Giscard d’Estaing. Liikmesriikide valitsuste ja parlamentide, Euroopa Parlamendi ning Euroopa Komisjoni esindajad arutasid seal liidu tulevast korraldust. Allakirjutamine toimus 29. oktoobril 2004 Roomas Kapitooliumil asuvas Horatiuste ja Curiatiuste saalis. Seal olid juba 1957. aastal alla kirjutatud Rooma lepingud, millega asutati Euroopa Majandusühendus ja Euratom. Seetõttu olid Itaalial ja Roomal kavandatava ettevõtmisega vahetud ajaloolised seosed.

Selleks et põhiseaduse leping saaks jõustuda, pidid kõik liikmesriigid selle oma vastava menetluse kohaselt ratifitseerima. Mitmes riigis kiitsid lepingu heaks parlamendid või rahvas. Prantsusmaal ja Madalmaades 2005. aastal korraldatud referendumitel lükati leping siiski tagasi. Seetõttu ei jõustunud see kunagi. Paljud selle institutsioonilised sätted võeti hiljem muudetud kujul üle Lissaboni lepingusse, mis kehtib alates 2009. aastast.

Euroopa seostamine härjaga pärineb Kreeka mütoloogiast. Zeus lähenes Foiniikia kuningatütrele Europale härja kujul ja viis ta Kreetale. Sellest loost sai mandri levinud kujutav personifikatsioon. Itaalia jaoks andis müntide emiteerimine võimaluse kujutada Roomas alla kirjutatud lepingut Euroopa ühinemise sammuna, kuigi selle läbikukkumine ratifitseerimisprotsessis oli müntide emiteerimise ajaks juba ette näha.