2 eurot PP

Itaalia sõjalennunduse ajalugu ulatub kaugemale iseseisva õhuväe loomisest. Esialgu allusid lennukid ja õhulaevad vastavalt maaväele või mereväele. Itaalia-Türgi sõja ajal aastatel 1911/12 kasutas Itaalia lennukeid luureks ja pommide heitmiseks. Esimese maailmasõja ajal kujunes sõjalennundusest iseseisev tegevusvaldkond, kuid organisatsiooniliselt jäi see olemasolevate väeliikide osaks.

28. märtsil 1923 asutati fašistliku valitsuse ajal **Regia Aeronautica**, „kuninglik õhuvägi”, iseseisva väeliigina. Sellega sai see organisatsiooniliselt maaväe ja mereväega võrdse staatuse. Järgnevatel aastatel kasutati lennundust ka riigi enesetutvustuseks, näiteks rekordlendude ja suurtel vahemaadel toimunud formatsioonlendude kaudu. Samal ajal osales Regia Aeronautica Itaalia koloniaalsõdades, Hispaania kodusõjas ja Teises maailmasõjas.

Pärast 1943. aasta vaherahu olid Itaalia õhujõud jagunenud: üks osa võitles liitlaste poolel, teine allus fašistlikule Itaalia Sotsiaalvabariigile. Monarhia kaotamisega 1946. aastal kadus nimetus „Regia”; sellest ajast on nimi **Aeronautica Militare**.

Pärast Teist maailmasõda ehitati õhuvägi vabariikliku riigikorra tingimustes uuesti üles. Itaalia liitumisega NATOga 1949. aastal seoti see lääneriikide liitlassüsteemiga. Tänapäeval kuuluvad selle ülesannete hulka Itaalia õhuruumi jälgimine ja kaitsmine, panustamine rahvusvahelistesse operatsioonidesse ning otsingu- ja päästeülesanded. Väeliigi lennukeid ja helikoptereid kasutatakse ka loodusõnnetuste korral ning meditsiiniliseks transpordiks.

Seega tähistab aastapäev 1923. aasta institutsionaalset iseseisvumist, mitte Itaalia sõjalennunduse algust tervikuna. Sajanda aastapäeva puhul avanes otsene võimalus kajastada seda arengut käibemündil.