Hispaania · UNESCO maailmapärandi sari, 7. väljaanne, Segovia vanalinn ja akvedukt

Segovia asub Kastilien und Leónis Madridist loodes. Vanalinn rajati Eresma ja Clamorese jõe vahelisele kaljuharjale. Selle tänapäevane ilme pärineb mitmest ajaloolisest ajajärgust: Rooma-aegsete jäänuste kõrval leidub seal keskaegseid kirikuid, endine juudilinn, hilisgooti katedraal ja Alcázar, kindlustatud kuninglik residents. UNESCO kandis vanalinna ja akvedukti 1985. aastal ühiselt maailmapärandi nimekirja.

Akvedukt ehitati tõenäoliselt 1. sajandi lõpul või 2. sajandi algul pKr. See kuulus veevärki, mis juhtis vett ümbruskonnast kõrgel paiknevasse linna. Kalle oli arvestatud nii, et vesi sai liikuda ilma pumpadeta. Linna territooriumil ületas mitmekorruseline kaarkonstruktsioon maastikulohku. Eriti silmapaistev on suurtest graniitplokkidest ehitusviis, mille puhul kivid ühendati ilma mördita. Konstruktsiooni stabiilsus põhineb kivide kaalul ja täpsel paigutusel. Veevärgi osad jäid kasutusse kuni uusajani.

Pärast Rooma võimu lõppu jäi Segovia piirkondlikuks keskuseks. Keskajal elasid seal kristlased, juudid ja ajuti ka moslemid. Linn oli seotud ka Kastilien kuningakojaga. Isabella von Kastilien kuulutati 1474. aastal Segovias kuningannaks. Kaubandus, villatöötlemine ja kangatootmine kujundasid pikema aja jooksul linna majanduselu.

Väljalase kuulub Hispaania mündisarja, mis käsitleb riigi UNESCO maailmapärandi paiku. Alates 2010. aastast käsitletakse selles sarjas igal aastal mõnda teist Hispaania maailmapärandi paika. Segovia valimine 2016. aastal ei viidanud seega konkreetsele aastapäevale, vaid oli osa nende paikade järjepidevast tutvustamisest. Rooma-aegne vee-ehitis oli seejuures linna selgelt seostavaks tunnuseks.