Saksamaa · Ühisväljaanne, Saksamaa–Prantsusmaa, Élysée lepingu 50. aastapäev

Élysée leping sõlmiti 22. jaanuaril 1963 Pariisi Élysée palees. See tähistas Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsusmaa vahelise pikema lähenemisprotsessi lõppu. Pärast mitmeid sõdu, Saksamaa okupatsiooni Prantsusmaal ja Teise maailmasõja kuritegusid pidi varasem vastasseis asendatama püsivalt korraldatud koostööga. Juba 1950. aastatel tegid mõlemad riigid koostööd Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ning Euroopa Majandusühenduse ülesehitamisel.

Leping kohustas valitsusi korraldama korrapäraseid konsultatsioone. Need puudutasid eelkõige välispoliitikat, kaitset ning haridus- ja noorsooküsimusi. Seega ei loonud leping uut Euroopa organit, vaid muutis kahepoolsed konsultatsioonid institutsionaalseks. Vahetu tagajärg oli Prantsuse-Saksa noorsootööameti asutamine 1963. aastal. Vahetusprogrammid, sõpruslinnad ning õpilaste ja üliõpilaste kohtumised pidid juurutama vastastikust mõistmist ka ühiskondlikul tasandil.

Konrad Adenauer oli aastatel 1949–1963 Saksamaa Liitvabariigi esimene liidukantsler. Tema poliitika eesmärk oli Lääne-Saksamaa lõimimine lääneriikide liitudesse ja Euroopa koostöö edendamine. Teise maailmasõja ajal Vaba Prantsusmaa juhtiv esindaja olnud Charles de Gaulle oli alates 1959. aastast Prantsuse Vabariigi viienda presidendina. Mõlemat poliitikut ühendas eesmärk teha tihedat Saksa-Prantsuse koostööd, ehkki nende arusaamad Euroopa välispoliitilisest suunast ei langenud täielikult kokku.

Need erinevused ilmnesid lepingu ratifitseerimisel Saksamaal: Bundestag lisas lepingule preambuli, milles rõhutati sõnaselgelt suhteid Ameerika Ühendriikidega, NATOt ja Euroopa ühendamist. De Gaulle nägi seevastu eelkõige Ameerika Ühendriikidest sõltumatut Euroopat.

Saksamaa ja Prantsusmaa lasid 2013. aastal välja ühise kujundusega mündid. Kooskõlastatud motiivi valik vastas mälestamise sisule: lepingut peetakse Saksa-Prantsuse regulaarse valitsustevahelise koostöö aluseks ning see kujundas mõlema riigi poliitilist kooskõlastamist Euroopas.