Saksamaa · Konrad Adenauer (sari: Ühtsus ja õigus ja vabadus, 2. väljaanne)

Konrad Adenauer sündis 1876. aastal Kölnis katoliiklikus ametnike perekonnas ning õppis õigusteadust. Tema poliitiline karjäär algas Keskparteis. Aastatel 1917–1933, mil natsionaalsotsialistid ta ametist tagandasid, oli ta Kölni ülemlinnapea. Sel ajal toetas ta muu hulgas Kölni ülikooli taasasutamist ning endiste kindlustusalade ümberkujundamist haljasaladeks. Samal ajal kuulus ta Preisi Riiginõukokku, mille president ta mõnda aega oli.

Adenauer lükkas natsirežiimi tagasi ja taandus pärast ametist tagandamist suurel määral poliitikast. 1944. aastal peeti ta pärast Adolf Hitlerile korraldatud ebaõnnestunud atentaati mõnda aega kinni, ehkki ta ei kuulunud vandenõulaste ringi. Pärast sõja lõppu osales ta Kristlik-Demokraatliku Liidu ülesehitamises. Parlamentaarse Nõukogu presidendina osales ta 1948. ja 1949. aastal aruteludes põhiseaduse üle.

Tema valitsuspoliitika eesmärk oli anda noorele Liitvabariigile välispoliitiline tegutsemisvõime. Selle hulka kuulusid ühinemine Euroopa Söe- ja Teraseühendusega ning NATOga, samuti taasrelvastumine Bundeswehri raames. Need otsused olid sisepoliitiliselt vastuolulised, sest need olid tihedalt seotud Saksamaa lõhenemise ja taasühinemise väljavaadete küsimusega.

Teine oluline suund oli lähenemine endistele sõjavaenlastele. Prantsusmaaga kujunes välja institutsionaliseeritud koostöö, mis sätestati 1963. aastal Élysée lepingus. Iisraeli suhtes võttis Liitvabariik 1952. aasta Luksemburgi kokkuleppega materiaalsed kohustused natsionaalsotsialistliku tagakiusamise ja sundvõõrandamise eest hüvitise maksmiseks.

Mündi väljalase on seotud ühe poliitiku ümmarguse sünnipäevaga. Tema karjäär hõlmas nii keisririigi ja Weimari vabariigi munitsipaalpoliitikat kui ka riigi ülesehitamist pärast 1945. aastat. Juubel annab seega põhjust meenutada Liitvabariigi poliitilise korra kujunemisperioodi ja selle varaseid välispoliitilisi otsuseid.