Numismaatiline ümbrik

Majandus- ja rahaliit kujunes mitmes etapis. Keskne õiguslik alus oli Maastrichti leping, milles sätestati ühisele vääringule ülemineku eeskirjad. Osalemisest huvitatud riigid pidid täitma niinimetatud lähenemiskriteeriumid. Need hõlmasid muu hulgas hinnastabiilsust, riigivõlga, eelarvepuudujääki, vahetuskursi stabiilsust ja pikaajalisi intressimäärasid.

1998. aastal asutati Euroopa Keskpank. Rahaliidu kolmanda etapi alguses fikseeriti osalevate riikide vääringute vahetuskursid pöördumatult ning vastutus rahapoliitika eest anti üle Euroopa Keskpankade Süsteemile. Esialgu kasutati eurot ainult arvestus-, makse- ja arveldusvääringuna, näiteks pangatehingutes ja finantsturgudel. Pangatähed ja mündid lasti käibele alles 2002. aastal. Seni kasutati igapäevaelus jätkuvalt riiklikke maksevahendeid, mille väärtus oli aga juba kindlalt euroga seotud.

Esimeste osalejate hulka kuulus üksteist Euroopa Liidu riiki. Kreeka ühines 2001. aastal. Pärast nõuete täitmist järgnesid teised riigid: Sloveenia 2007. aastal, Malta ja Küpros 2008. aastal ning Slovakkia 2009. aastal. Seega hõlmas euroala väljalaskmise ajal 16 riiki. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei võtnud ühist vääringut kasutusele.

Ühist rahapoliitikat teostab eurosüsteem, kuhu kuuluvad Euroopa Keskpank ja euroala riikide keskpangad. Riiklik eelarve- ja majanduspoliitika jäi seevastu suures osas üksikute riikide vastutusele. Selline jaotus kujundas ka hilisemaid arutelusid rahaliidu-sisese koordineerimise üle.

Pärast 2007. aasta Euroopa Liidu riikide ühist väljalaset Rooma lepingute 50. aastapäeva puhul oli see euroala riikide teine ühine 2-eurone mälestusmünt. Ühtne motiiv muidu rahvuslikult kujundatud mündikülgedel viitas teema piiriülesele iseloomule. Kavandi üle said Euroopa Liidu kodanikud ja elanikud otsustada veebihääletusel.