Briljantse kvaliteediga blister

Thomas von Aquin sündis umbes 1225. aastal praeguse Latiumi alal Roccasecca lähedal aadliperekonda. Vaatamata perekonna vastuseisule astus ta alles loodud dominiiklaste ordusse. Ta õppis Pariisis ja Kölnis, muu hulgas Albertus Magnuse juures, ning õpetas hiljem korduvalt Pariisi ülikoolis ja Itaalias. 1274. aastal suri ta teel Lyoni II kirikukogule Fossanova tsistertslaste kloostris.

Tema tegevus kuulub kõrgskolastika ajastusse. Keskaegsetes ülikoolides uuriti teoloogilisi ja filosoofilisi küsimusi kindla meetodi järgi: esmalt sõnastati vastuväited, neile seati vastandina vastuargumendid ning nende põhjal töötati välja põhjendatud vastus. Samal ajal muutusid Lääne-Euroopas arvukad antiikaja tekstid, eriti Aristotelese teosed, tõlgete kaudu taas ulatuslikumalt kättesaadavaks. Seetõttu kerkis uuesti küsimus, milline oli antiikfilosoofia ja kristliku ilmutuse suhe.

Thomas leidis, et mõistus ja usk on erinevad, kuid omavahel ühitatavad teed tõeni. Mõningaid teadmisi võivad inimesed omandada vaatluse ja loogilise mõtlemise kaudu, teised põhinevad ilmutusel. Ta võttis üle aristotelliku filosoofia mõisteid ja lõimis need kristlikku süsteemi. Tema kirjutised käsitlevad muu hulgas jumalaõpetust, eetikat, loomuõigust, inimtegevust, poliitilist korraldust ja sakramente. Ka tema argumendid Jumala tunnetatavuse kohta mõjutasid hilisemaid vaidlusi.

Katoliku kirikus kujunes Thomasest mõjukas teoloogiline autoriteet. 1567. aastal kuulutas paavst Pius V ta kirikudoktoriks. Paavst Leo XIII soovitas oma 1879. aasta entsüklikas *Aeterni Patris* taas tema filosoofiat katoliikliku hariduse alusena. Seejärel mõjutas tomism eriti preestrite väljaõpet ja katoliiklikke kõrgkoole.

Vatikani valikut tähistada seda tähtpäeva selgitab tema jätkuv tähtsus teoloogias, filosoofias ja kirikuõpetuses. Ümmargune surma-aastapäev andis põhjust meenutada mõtlejat, kelle mõisteid ja meetodeid kasutatakse katoliiklikes õpetustraditsioonides tänapäevani.