Prantsusmaa · Euroopa Liidu eesistumine

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik vahetus tollal liikmesriikide vahel iga kuue kuu järel. Parasjagu vastutav riik kavandas ja juhatas enamikku nõukogu istungeid, vahendas valitsuste vahel ning esindas nõukogu teiste ELi institutsioonide ees. Enne Lissaboni lepingu jõustumist hõlmas see roll ka Euroopa Ülemkogu kohtumiste juhatamist. Seetõttu täitis Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumistel keskset ülesannet. Euroopa Liidu Nõukogu ei tohi seejuures segi ajada Euroopa Nõukoguga, mis ei ole Euroopa Liidu institutsioon.

Prantsusmaa seadis oma eesistumisperioodiks päevakorda muu hulgas Euroopa kliima- ja energiapoliitika, sisserände ja varjupaigaküsimused, põllumajanduspoliitika ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika. Detsembris leppisid liikmesriigid kokku kliima- ja energiapaketis, mille eesmärgid olid seatud 2020. aastaks. Juba oktoobris oli vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt. Prantsusmaa algatuste hulka kuulus ka juulis Pariisis toimunud tippkohtumisel asutatud Vahemere Liit.

Poliitilist tegevuskava kujundasid samal ajal mitu kriisi. Pärast Iirimaa eitavat vastust Lissaboni lepingule juunis tuli arutada edasist tegevust kavandatud ELi reformi puhul. Venemaa ja Georgia vahelise sõja ajal augustis vahendas Sarkozy Euroopa Liidu nimel relvarahukava. Sügisel nõudis rahvusvaheline finantskriis Euroopa valitsuste kooskõlastatud tegevust pankade ja finantsturgude stabiliseerimiseks. Selleks toimus Prantsusmaa juhtimisel mitu kriisikohtumist, sealhulgas euroala riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumine.

Selle teema valik käibemündi jaoks muutis Prantsusmaa ajaliselt piiratud institutsionaalse ülesande igapäevaelus nähtavaks. Erinevalt ajaloolistele tähtpäevadele pühendatud müntidest käsitles emissioon vahetult toimuvat poliitilist sündmust. Puhtalt tüpograafiline kujundus vastas selle riiklikule ja institutsionaalsele iseloomule, seadmata kesksele kohale ühtki isikut ega ehitist.