Coincard

Eesti Kirjameeste Selts asutati 1872. aastal Tartus, mis kuulus tol ajal Vene keisririigi koosseisu. Selle asutamine langes Eesti rahvusliku ärkamise aega. Kuigi elanikkonna enamus kõneles eesti keelt ja kirjaoskus oli laialt levinud, domineerisid halduses, kõrghariduses ja avalikus kultuurielus pikka aega saksa ja vene keel. Seetõttu püüdsid eesti haritlased, vaimulikud, õpetajad ja kirjanikud arendada oma keelt kirjandus- ja hariduskeeleks.

Selts edendas eestikeelsete väljaannete avaldamist, toetas autoreid ning tegeles õigekirja ja keelekasutuse küsimustega. Lisaks kogusid selle liikmed rahvalaule, jutustusi, keelelisi pärimusi ja muud rahvapärimuslikku materjali. Selliste kogudega sooviti talletada suuliselt edasi antud teadmisi ning luua samal ajal alus kirjandusele, keeleteadusele ja ajaloolisele eneseteadvusele. Koosolekud ja väljaanded sidusid üle maa hajali elavaid eesti haritlasi.

Üks mõjukamaid isikuid oli teoloog, keeleteadlane ja rahvaluuleuurija Jakob Hurt, kes oli seltsi esimene president. Talle omistatakse mündil kujutatud juhtlause. Hurt oli seisukohal, et arvuliselt väike rahvas võib hariduse, kultuuritöö ja vaimse iseseisvuse abil püsima jääda. Hiljem viisid erinevad poliitilised ja kultuurilised arusaamad, muu hulgas Hurti ja publitsist Carl Robert Jakobsoni vahel, sisekonfliktideni. Seltsi tegevus lõppes 1893. aastal üha repressiivsema keiserliku poliitika tingimustes.

Mündil ei ole kujutatud ajaloolist isikut. Raamat ja sulg viitavad üldiselt kirjutamisele, avaldamisele ja keelehooldele. Aastapäev andis põhjust meenutada Eesti organiseeritud kultuuritöö varast institutsiooni. Selle tegevus sümboliseerib ühtlasi keele, kirjanduse ja Eesti rahvusliku eneseteadvuse kujunemise tihedat seost 19. sajandil.