2 eurot briljantlõige/BU

Soome-ugri” tähistab eelkõige keelesugulust, mitte ühtset etnilist ega poliitilist kogukonda. Vastavad keeled kuuluvad uurali keelkonda. Nende hulka kuuluvad eesti, soome ja ungari keel ning arvukad Kirde-Euroopa ja Lääne-Siberi vähemuskeeled, sealhulgas karjala, komi, mari ja udmurdi keel, mitu saami keelt ning handi ja mansi keeled. Need kogukonnad erinevad üksteisest märgatavalt usutunnistuse, ajaloo ja eluviisi poolest.

Eesti jaoks on see keelesugulus identiteedipoliitiliselt eriti tähtis. Eesti keel kuulub läänemeresoome harusse ja on soome keelega lähedalt suguluses. Alates 19. sajandist on kontakti teiste uurali keeli kõnelevate kogukondadega hoidnud keeleteadlased, etnograafid ja kultuuriseltsid. Nõukogude võimu ajal pakkus soome-ugri kuuluvus samal ajal kultuurilist raamistikku, mis ulatus üle Nõukogude Liidu piiride.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkisid uued koostöövormid. Alates 1990. aastatest kohtuvad soome-ugri ja teiste uurali rahvaste esindajad maailmakongressidel. Seejuures käsitletakse muu hulgas keeleõpet, meediat, kultuurilist enesekorraldust ja väiksemate rahvastikurühmade olukorda. Paljud nende keeled on tugeva assimileerumissurve all ning neid kõneleb üha vähenev arv inimesi. 2021. aastal võõrustas Tartu soome-ugri rahvaste kaheksandat maailmakongressi. Mündiväljalase oli seega seotud tänapäevase Eesti rahvusvahelise soome-ugri koostööga.

„Koopamaalinguteks” nimetatud kujutiste puhul on täpsemalt tegemist eelajalooliste kaljuraienditega ehk petroglüüfidega. Need asuvad tänapäeva Venemaa Karjala Vabariigis Onega järve idakaldal. Kujutised annavad ülevaate kiviaegsete kogukondade ettekujutustest, ilma et neid saaks otseselt samastada tänapäeva rahvastega. Veelinnud esinevad ka mitmes uurali rahvaste loomislugudes: sageli sukeldub lind ürgmerre ja toob sealt üles mulda, millest tekib maa. Sellised pärandunud motiivid loovad kultuuriloolise seose arheoloogiliste kujutiste ja hilisema folkloori vahel.