Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Maria Montessori sündis Chiaravalle'is Marche piirkonnas ja õppis Rooma ülikoolis arstiteadust. 1896. aastal lõpetas ta õpingud ning oli seega üks esimesi Itaalia naisi, kes omandas arstiteaduse kõrghariduse. Seejärel töötas ta muu hulgas ülikooli psühhiaatriakliinikus. Vaimse ja kehalise puudega laste eest hoolitsedes tegeles ta põhjalikult nende õppimistingimustega. Seejuures tugines ta ka Prantsuse arstide Jean Itard ja Édouard Séguin käsitlustele.

1907. aastal avas Montessori Rooma töölisrajoonis San Lorenzo esimese „Casa dei Bambini” ehk lastemaja. Seal töötas ta välja ja katsetas oma pedagoogilisi põhimõtteid eelkooliealiste laste jaoks. Keskne oli arusaam, et lapsed omandavad palju oskusi iseseisva ja keskendunud tegutsemise kaudu. Seetõttu tuli õpikeskkond ette valmistada selgelt ja varustada materjalidega, mis võimaldavad teatavaid tegevusi ning muudavad vead osaliselt iseseisvalt märgatavaks.

Selle käsitluse puhul valivad lapsed oma tegevuse etteantud raamides suures osas ise. Õpetaja vaatleb, tutvustab materjale ja toetab, ilma et ta kõiki tööetappe pidevalt ette kirjutaks. Muud tunnused on eri vanuses laste rühmad, igapäevaelu praktilised harjutused ja meelte tajumise arendamine. Montessori põhimõtte lühidalt kokku võttev juhtlause „Aita mul seda ise teha” väljendab seda põhisuunda.

Tema meetod levis juba enne Esimest maailmasõda ka väljapoole Itaaliat. Montessori korraldas rahvusvahelisi koolituskursusi ja avaldas oma töö kohta kirjutisi. Pärast konflikte fašistliku režiimiga elas ta mõnda aega Hispaanias, Madalmaades ja Indias. Eriti Indias veedetud aeg mõjutas tema mõtteid rahu- ja kosmilise kasvatuse kohta.

Itaalia tunnustus ei seostu seega ainult ühe elulooga. Montessori sümboliseerib Itaalias välja töötatud reformpedagoogikat, mida rakendatakse kogu maailmas edasi lastemajades ja koolides. Kujutatud õppematerjalid viitavad seetõttu otseselt tema praktilisele tööle, mitte üksnes tema elukutsele.