Luksemburg · 100 aastat üldist valimisõigust Luksemburgis

Väljalaskekuupäev19. sept 2019

Kogutiraaž311 000

ELi maksimum500 000

Väljaanded4

Äärekiri2 ★ ★ × 6, vaheldumisi püst- ja tagurpidi

Pealdis a olev tekstLUXEMBOURG / Centenaire du suffrage universel / 1919-2019

DisainerHerbert Wähner

RahapajaKoninklijke Nederlandse Munt, Utrecht

Väljalaske puhul

Münt meenutab 1919. aastal üldise valimisõiguse kehtestamise 100. aastapäeva. Motiivil on vasakul kujutatud Tema Kuninglikku Kõrgust suurhertsog Henri’d ja paremal kätt, mis asetab hääletussedeli valimisurni. Kujutist täiendavad kirjed „LUXEMBOURG“, „Üldise valimisõiguse 100. aastapäev“ ja „1919–2019“.

Motiiv

Kujutatud on vasakul Tema Kuningliku Kõrguse suurhertsog Henri portree ja paremal valimisurn, millesse käsi laseb hääletussedeli. All on väljaandjariigi nimena loetav „LUXEMBOURG“. Ülal on poolkaares kiri „Üldise valimisõiguse kehtestamise 100. aastapäev“, selle all „1919–2019“, kusjuures 2019 on ka väljaandmisaasta. Mündi välisringil on kujutatud Euroopa lipu kaksteist tähte.

Taustateave teema kohta

Kuni 1919. aastani sõltus poliitiline osalemine Luksemburgis soost, vanusest ja maksustamisega seotud tingimustest. Valimisõigus oli ainult meestel, kes olid saavutanud teatava miinimumvanuse ja tasunud kindlaksmääratud maksusumma. Seetõttu jäid suured osad täiskasvanud elanikkonnast parlamendivalimistest kõrvale. Valimisõiguse laiendamist nõudsid muu hulgas töölisliikumine ning sotsialistlikud ja liberaalsed jõud.

Reform leidis aset poliitiliselt pingelisel ajal. Esimese maailmasõja ajal olid Saksa väed Luksemburgi vaatamata selle neutraliteedile okupeerinud. Pärast sõja lõppu valitsesid ühiskondlikud konfliktid ja majanduslik ebakindlus ning monarhia oli kriisis. Suurhertsoginna Marie-Adelheid loobus 1919. aasta alguses troonist; talle järgnes tema õde Charlotte. Samal ajal vaadati põhiseadus läbi. Selles sätestati sõnaselgelt, et riigivõim lähtub rahvast. Monarhi positsioon määratleti seega tugevamalt põhiseadusega seotud ametina.

1919. aasta mais kaotas põhiseaduse muudatus tsensusel põhineva valimisõiguse. Aktiivne ja passiivne valimisõigus kehtisid edaspidi vähemalt 21-aastastele Luksemburgi naistele ja meestele. Naised said seega mitte ainult hääletada, vaid ka mandaadile kandideerida. Juba samal aastal osalesid nad rahvahääletusel riigikorra ja riigi majandusliku suunitluse üle ning sellele järgnenud parlamendivalimistel. Nendel valimistel pääses sotsialist Marguerite Thomas-Clement esimese naisena saadikutekotta.

Suurhertsog Henri, kes on alates 2000. aastast Luksemburgi riigipea, ei olnud toonastes sündmustes osaline. Tema kaasamine viitab pigem tänapäeva konstitutsioonilisele monarhiale ja seob selle demokraatliku korraga, mille alused 1919. aastal uuesti määratleti. Teema valiti, sest toonane reform laiendas põhjalikult poliitikas osalejate ringi ning kehtestas eelkõige naiste ja meeste õigusliku võrdsuse riiklikel valimistel.