Vatikan · 100 aastat Fátima ilmutustest

Fátima aruanded pärinevad Lúcia dos Santoselt ning tema noorematelt nõbudelt Franciscodelt ja Jacinta Martolt. Lapsed karjatasid lambaid Cova da Iria juures Portugali paiga Fátima lähedal. 1917. aasta maist oktoobrini rääkisid nad korduvalt kohtumistest ühe „Daamiga“, keda hakati hiljem austama Maria, Jeesuse emana. Sõnumites olid kesksel kohal palve, meeleparandus, patukahetsus ja roosipärg. Sõnumitega kaasnes ka palve rahu eest.

Ajaloosündmuste tausta kujundasid Esimene maailmasõda ja poliitilised pinged Portugalis. 1910. aastal loodud vabariik ajas jõuliselt antiklerikaalset poliitikat ja piiras katoliku kiriku mõju. Seetõttu ei äratanud laste teated mitte ainult usulist huvi, vaid ka skeptitsismi ja riigipoolset vastuseisu. 13. oktoobril 1917 kogunes Fátima juurde suur rahvahulk. Paljud kohalviibijad teatasid seal ebatavalisest päikesenähtusest, mis sai tuntuks kui „päikeseime“.

Katoliku kirik uuris sündmusi mitme aasta jooksul. Pädev piiskop tunnistas ilmumised 1930. aastal usutavaks ja lubas neid avalikult austada. Cova da Iria juurde rajati seejärel palverännakukeskus. Selle vanima tuumiku hulka kuulub ilmumiskabel, mis püstitati laste nimetatud paika. Hiljem lisandusid muu hulgas Roosipärja basiilika ja Püha Kolmainsuse kirik.

Francisco ja Jacinta surid juba lastena tollase gripipandeemia tagajärjel. Lúcia astus hiljem ordusse ja pani oma mälestused kirja. Paavst Franciscus kuulutas Francisco ja Jacinta pühakuteks oma 2017. aasta mais Fátimasse tehtud reisi ajal. Ka mitu varasemat paavsti olid palverännakupaika külastanud või edendanud Fátima Jumalaema austamist. Seetõttu pakkus juubeliaasta Vatikanile võimaluse siduda omavahel Maarja-austus, paavstide ajalugu ja kogu maailmas levinud katoliiklik palverännakutraditsioon.