Läti · Läti piimandus

Kuni 20. sajandi keskpaigani oli Läti tugevalt põllumajandusliku iseloomuga. Maapiirkondades tegutsesid algul kõrvuti suured, sageli baltisaksa mõisnike juhitud mõisad ja talumajapidamised. Pärast Läti riigi loomist 1918. aastal muutis 1920. aastate alguse maareform seda omandistruktuuri põhjalikult: suured maavaldused jagati ning tekkis arvukalt väiksemaid talusid. Põllumajandusühistud aitasid toodangut töödelda ja turustada. Piimatooted, eelkõige või, kuulusid sõdadevahelisel ajal Läti ekspordikaupade hulka.

Läti pruuni veisetõugu hakati iseseisva tõuna arendama 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Aluseks olid kohalikud veised, keda ristati peamiselt Läänemere piirkonnast ja Taanist pärit punaste piimaveistega. Aretuse eesmärk oli kohalike kliima- ja söötmistingimustega kohanenud piimalehm. Tõug levis Läti taludes ning seostus tihedalt organiseeritud piimanduse arenguga.

Nõukogude võimu ajal põllumajandus kollektiviseeriti. Eratalud läksid suures osas kolhooside ja riiklike sovhooside koosseisu; loomakasvatus ja piimatootmine korraldati suuremates üksustes. Pärast riikliku iseseisvuse taastamist 1991. aastal järgnesid taas põhjalikud muutused omandi- ja tootmisstruktuurides. Alates Läti ühinemisest Euroopa Liiduga 2004. aastal on põllumajandus seotud ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga.

Veise valik seostub ka Läti mündiajalooga. Juba 1992. aastal kasutusele võetud 2-latine käibemünt kandis lehma kujutist. Pärast euro kasutuselevõttu Lätis 2014. aastal sai selle tuttava motiivi riiklikul küljel taas kasutusele võtta. Nii ühendas see väljalase põllumajandusteema varasema riigi vääringu meenutamisega. Samuti viitas see majandusharule, mis on kujundanud Läti maaelu sotsiaalajalugu eri poliitiliste süsteemide vältel.