Blisterpakend, 7 mündi komplekt (briljantne kvaliteet)

1. mail 2004 ühinesid Euroopa Liiduga Eesti, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariik, Ungari ja Küpros. Sellega kasvas ELi liikmesriikide arv 15-lt 25-le. Liikmesriikide arvu poolest oli see seni suurim laienemisvoor, kus võeti korraga vastu nii palju riike.

Kaheksa ühinenud riiki asusid Kesk- ja Ida-Euroopas ning neid valitseti kuni külma sõja lõpuni kommunistlikult. Nende vastuvõtmine oli seega seotud Euroopa poliitilise ja majandusliku ümberkorraldamisega pärast 1989. aastat. Malta ja Küpros olid teistsuguse ajaloolise taustaga, kuid ka need riigid olid juba aastaid seotud Euroopa integratsiooniga. Euroopa Liidu õigus kehtib Küprosel ainult piirkondades, mida kontrollib Küprose Vabariigi valitsus; saare põhjaosas on selle kohaldamine peatatud.

Ühinemise eeltingimusteks olid muu hulgas stabiilsed demokraatlikud institutsioonid, toimiv turumajandus ja suutlikkus võtta üle ühine Euroopa Liidu õigus. Need nõuded tulenevad 1993. aastal sõnastatud Kopenhaageni kriteeriumidest. Pärast mitu aastat kestnud läbirääkimisi allkirjastati ühinemisleping 2003. aasta aprillis Ateenas. Seejärel toimusid peaaegu kõigis asjaomastes riikides rahvahääletused, kus enamus toetas ühinemist.

Soome jaoks oli liidu uus koosseis seotud ka vahetu piirkondliku taustaga. Eesti ning Läti, Leedu ja Poola ühinemisega kuulusid Euroopa Liitu nüüd veel mitu Läänemere-äärset riiki. Samal ajal sai Eesti, mida Soomega ühendavad geograafiline lähedus ning tihedad keele- ja kultuurisidemed, sama poliitilise ühenduse liikmeks.

Emissioon langes ka riiklike 2-euroste mälestusmüntide kasutuselevõtu algusaega: alles alates 2004. aastast võisid euroala riigid vermida selliseid muutuva rahvusliku motiiviga käibemünte. Poliitiline sündmus andis seega sobiva võimaluse seda uut mündivormi kasutada. Kaksteist Euroopa tähte sümboliseerivad seejuures liikmesriikide arvust sõltumata ühtsust ja ühtekuuluvust.