Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Dante Alighieri pärines Florenzist ning tegutses luuletaja, poliitilise ametikandja ja teoreetilise kirjanikuna. Tema eluajal kujundasid sündmusi poliitiliste rühmituste Guelfen ja Ghibellinen vahelised konfliktid ning Florenzis tegutsenud Guelfenite sisetülid. Dante kuulus valgete Guelfenite hulka. Pärast vastaste võimuletulekut pagendati ta Florenzist. Kuna ta ei nõustunud talle määratud tingimustega, ei pöördunud ta enam püsivalt oma kodulinna tagasi. Seejärel elas ta Põhja- ja Kesk-Itaalia eri õukondades ning suri 1321. aastal Ravennas.

Tema peateos kirjeldab rännakut läbi teispoolsuse kolme valdkonna: põrgu, puhastustule ja paradiisi. Esialgu juhib jutustajat Vana-Rooma poeet Vergil, hiljem võtab selle rolli üle Beatrice. Teos ühendab kristliku teoloogia ja keskaegse kosmoloogia antiikkirjanduse, filosoofia, oma aja ajaloo ning isiklike kogemustega. Selles ilmuvad teispoolsuse asukateks arvukad ajaloolised ja Dante kaasaegsed isikud; nende saatused teenivad ühtlasi moraalse ja poliitilise arutelu eesmärki.

Dante ei kirjutanud teost ladina keeles, mis oli tollal paljude õpetatud tekstide keel, vaid itaalia rahvakeeles, mis põhines peamiselt Toscana keelekujul. Tema kirjutised aitasid seega kaasa selle keele kirjanduslikule tunnustamisele ja pikemas perspektiivis tänapäevase itaalia kirjakeele kujunemisele. Lisaks teispoolsusest kõnelevale luulele kirjutas ta muu hulgas armastusluulet, keele­teoreetilisi traktaate ja poliitilise teose „Monarchia“. „Vita nuova“ ühendab Beatrice’ist kõnelevad luuletused neid selgitavate proosatekstidega.

San Marino jaoks kuulub Dante ühisesse itaaliakeelsesse kultuuriruumi, kuigi vabariik on Itaaliast poliitiliselt sõltumatu. Juubel pakkus seetõttu võimaluse meenutada autorit, kelle teos kuulub üle piirkondlike ja riigipiiride ulatuvasse Euroopa kirjandus pärandisse. Samal ajal haakub väljaanne San Marino tiheda keelelise ja kultuurilise seotusega Itaalia poolsaarega.