Saksamaa · Hessen, Frankfurdi Pauluse kirik

Paulskirche ehitati aastatel 1789–1833 Frankfurti evangeelse peakirikuna. Selle ovaalsesse siseruumi mahtus suuri rahvahulki. Seetõttu valiti hoone 1848. aasta revolutsiooni ajal üle-saksamaalise parlamendi kogunemispaigaks. Frankfurt oli tollal vaba linn ning ühtlasi Deutscher Bundi asukoht; Deutscher Bund oli suveräänsete Saksa riikide lõtv ühendus.

Rahvuskogu tuli kokku 18. mail 1848. Sellele eelnesid protestid tsensuuri ja võimukandjate valitsemise vastu ning nõudmised põhiõiguste, poliitilise osaluse ja Saksa rahvusriigi järele. Saadikud määrati üksikute riikide erinevate valimiskordade alusel. Valimised ei vastanud tänapäeva demokraatlikele standarditele: naised jäeti kõrvale ning piirkonniti kehtisid täiendavad piirangud.

1849. aasta märtsis võttis kogu vastu niinimetatud Paulskirche põhiseaduse. See sisaldas põhiõiguste kataloogi ning nägi ette föderaalse Saksa põhiseadusriigi, mille riigipeaks oleks pärilik keiser. Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm IV lükkas talle pakutud keisrikrooni siiski tagasi. Mitu valitsust ei tunnustanud põhiseadust; Rahvuskogu kaotas oma poliitilise toetuse ja saadeti lõpuks laiali. Saksamaa riiklik ühendamine toimus alles 1871. aastal teistsugustes poliitilistes tingimustes.

Frankfurti õhurünnakute ajal põles Paulskirche 1944. aastal täielikult maha. See ehitati lihtsustatud kujul uuesti üles ja avati 1948. aastal, Rahvuskogu sajandal aastapäeval, taas. Sellest ajast alates kasutatakse seda peamiselt mälestus- ja ürituste paigana. Seal toimuvad muu hulgas poliitilised pidulikud üritused ning Friedenspreis des Deutschen Buchhandelsi üleandmine.

Mündi valikut mõjutas ka tollase liidumaade sarja kontseptsioon: igal aastal käsitleti liidumaad, kellel oli rotatsiooni korras Bundesrati eesistumine. Hessen valis Paulskirche, sest see on ehitis, millel on nii selge seos liidumaaga kui ka seos Saksamaa põhiseadus- ja demokraatiaajalooga.