Hispaania · Don Quijote 400. aastapäev

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616) oli Hispaania kirjanik ja sõdur. Ta võttis osa Lepanto merelahingust, langes hiljem korsaaride kätte vangi ning veetis mitu aastat Alžiiris. Pärast naasmist töötas ta muu hulgas varustusametniku ja maksukogujana. Lisaks näidenditele ja lühematele jutustustele kirjutas ta romaani Don Quijotest. Selle esimene osa ilmus 1605, teine 1615.

Peategelane on vaesunud maaaadlik, niinimetatud hidalgo. Rüütliromaanide intensiivse lugemise tõttu kaotab ta üha enam kontakti tegelikkusega ja otsustab hakata ise rändrüütliks. Ta nimetab end Don Quijoteks, määrab talunaise Dulcinea oma idealiseeritud daamiks ning rändab koos oma naabri Sancho Panzaga, kes on tema kannupoiss, mööda Hispaaniat. Seejuures tõlgendab ta tavalisi inimesi, esemeid ja olukordi ümber rüütlikirjanduse mustrite järgi.

Tuuleveskid viitavad romaani alguses esinevale episoodile. Don Quijote peab neid vaenulikeks hiiglasteks ja ründab neid. Sancho Panza püüab talle asjatult tema eksitust selgitada. Kui tuuliku tiib Don Quijote pikali paiskab, põhjendab ta tulemust nõia tegevusega. See stseen koondab romaani ühe põhimotiivi: raamatutest kujundatud kujutlusmaailma ja kogetava tegelikkuse vastandlikkuse.

Cervantes parodeeris teosega tollal levinud rüütliromaane. Samal ajal käsitleb see küsimusi identiteedi, ühiskondliku seisundi, tõe ja jutustuste mõju kohta. Vahelduvad jutustamistasandid ning autorsuse ja pärimuse üle arutlemine kuuluvad selle eripärase vormi juurde. Don Quijote ja Sancho Panza kujunesid romaanist kaugemale ulatuvalt Euroopa kirjanduse, teatri ja kujutava kunsti püsifiguurideks.

Hispaania käibemündi tähtpäeva valik seostus seega hispaaniakeelse kirjanduse teosega, mille tegelased on kergesti äratuntavad ka kogu romaani tundmata. Tuuleveskite motiiv võimaldab lisaks võtta raamatu sisu kokku ühes selges ja hästi loetavas stseenis.