Deutsch
English
Français
Español
Italiano
Nederlands
Português
Slovenčina
Hrvatski
Slovenščina
Lietuvių
Eesti
Български
CC 95 2011
käibemüntide komplekt
PP
Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus
Itaalia · Itaalia ühendamise 150. aastapäev
Tiraaž5 500
Väljalaskehind116,88 €
Väljalaskekuupäev22. apr 2011
Pakendkäibemüntide komplekt
Äärekiri2 ★ × 6, vaheldumisi püsti/tagurpidi
Turuhind85,00 €
Väljalaske puhul
Münt meenutab Itaalia ühendamise 150. aastapäeva. Motiivil on kolm lehvivat Itaalia lippu, mis sümboliseerivad 1911., 1961. ja 2011. aasta juubeliaastaid ning seega põlvkondadevahelist sidet. Motiivi täiendab kiri „150o DELL’UNITA’ D’ITALIA“ ning aastaarvud „1861 › 2011 › ›“.
Motiiv
Mündi siseosal on keskel kujutatud kolme lehvivat Itaalia lippu, mis sümboliseerivad kolme viimast 50 aasta möödumise tähistust — 1911, 1961 ja 2011 — ning loovad seega täiusliku sideme põlvkondade vahel: see on Itaalia ühendamise 150. aastapäeva logo. Lippude kohal on kiri „150o DELL’UNITA’ D’ITALIA“ (Itaalia ühendamise 150. aastapäev) ning nende paremal küljel emiteeriv riik „RI“ (Itaalia Vabariik). Lippude all on aastaarvud „1861 › 2011 › ›“ ning nende all keskel mündimärk „R“. Paremal on kunstniku nimi „Ettore Lorenzo Frapiccini“, millele järgneb graveerija lühendatud tähis „ELF INC.“.
Mündi välimisel rõngal on kujutatud Euroopa lipu kaksteist tähte.
Mündi välimisel rõngal on kujutatud Euroopa lipu kaksteist tähte.
Taustateave teema kohta
Itaalia ühendamine ei olnud üksik sündmus, vaid pikem poliitiline ja sõjaline protsess, mida nimetatakse Risorgimento’ks. Pärast 1815. aasta Viini kongressi koosnes Apenniini poolsaar mitmest riigist. Austria valitses Lombardia ja Veneto üle ning avaldas mõju ka teistele aladele. Lisaks eksisteerisid muu hulgas Sardiinia-Piemont, Paavstiriik ja Kahe Sitsiilia kuningriik. Liberaalsed ja rahvuslikud liikumised nõudsid põhiseadusi, poliitilist kaasarääkimist ja Itaalia rahvusriiki.
Ühendamise liikumapanevaks jõuks sai Sardiinia-Piemont. Peaminister Camillo Benso di Cavour tugines diplomaatiale ja sõjale, et tõrjuda Austria võim Põhja-Itaalias tagasi. Samal ajal vallutas Giuseppe Garibaldi 1860. aastal vabatahtlike armeega Kahe Sitsiilia kuningriigi. Vallutatud alad ühendati Sardiinia-Piemondiga. 17. märtsil 1861 kuulutas Torino parlament välja Itaalia kuningriigi; selle kuningaks sai Viktor Emanuel II.
Territoriaalne ühendamine ei olnud sellega veel lõppenud. Veneto liideti Itaaliaga 1866. aastal. Rooma vallutati 1870. aastal, pärast seda kui Prantsuse väed ei suutnud linna enam paavsti eest kaitsta. 1871. aastal sai Roomast pealinn. Itaalia riigi ja paavstluse suhted jäid seejärel aastakümneteks lahendamata.
Ka ühiskondlik lõimumine kulges aeglaselt. Uut riiki kujundasid piirkondlikud keeled ja identiteedid, suured majanduslikud erinevused põhja ja lõuna vahel ning esialgu vähene poliitiline osalus. Riiklikud koolid, kohustuslik sõjaväeteenistus, haldus ja avalikud mälestusüritused pidid edendama ühist rahvuslikku teadvust.
Juubelipidustused peegeldasid alati oma aega. 1911. aastal esitles liberaalne kuningriik end näitustel Torinos, Roomas ja Firenzes. 1961. aasta pidustused langesid kiire industrialiseerumise ja majanduskasvu perioodi; taas oli keskpunkt Torino, Itaalia esimene pealinn. 2011. aastal tähistati asutamisjuubelit riiklike pidustuste, näituste ja avalike üritustega. Mündi väljaandmine oli osa sellest ametlikust mälestusaastast ning viitas tänapäevase Itaalia rahvusriigi kujunemisele.
Ühendamise liikumapanevaks jõuks sai Sardiinia-Piemont. Peaminister Camillo Benso di Cavour tugines diplomaatiale ja sõjale, et tõrjuda Austria võim Põhja-Itaalias tagasi. Samal ajal vallutas Giuseppe Garibaldi 1860. aastal vabatahtlike armeega Kahe Sitsiilia kuningriigi. Vallutatud alad ühendati Sardiinia-Piemondiga. 17. märtsil 1861 kuulutas Torino parlament välja Itaalia kuningriigi; selle kuningaks sai Viktor Emanuel II.
Territoriaalne ühendamine ei olnud sellega veel lõppenud. Veneto liideti Itaaliaga 1866. aastal. Rooma vallutati 1870. aastal, pärast seda kui Prantsuse väed ei suutnud linna enam paavsti eest kaitsta. 1871. aastal sai Roomast pealinn. Itaalia riigi ja paavstluse suhted jäid seejärel aastakümneteks lahendamata.
Ka ühiskondlik lõimumine kulges aeglaselt. Uut riiki kujundasid piirkondlikud keeled ja identiteedid, suured majanduslikud erinevused põhja ja lõuna vahel ning esialgu vähene poliitiline osalus. Riiklikud koolid, kohustuslik sõjaväeteenistus, haldus ja avalikud mälestusüritused pidid edendama ühist rahvuslikku teadvust.
Juubelipidustused peegeldasid alati oma aega. 1911. aastal esitles liberaalne kuningriik end näitustel Torinos, Roomas ja Firenzes. 1961. aasta pidustused langesid kiire industrialiseerumise ja majanduskasvu perioodi; taas oli keskpunkt Torino, Itaalia esimene pealinn. 2011. aastal tähistati asutamisjuubelit riiklike pidustuste, näituste ja avalike üritustega. Mündi väljaandmine oli osa sellest ametlikust mälestusaastast ning viitas tänapäevase Itaalia rahvusriigi kujunemisele.