Deutsch
English
Français
Español
Italiano
Nederlands
Português
Slovenčina
Hrvatski
Slovenščina
Lietuvių
Eesti
БългарскиSelle väljaande kohta ei ole veel eraldi pilte; näidatakse mündi pilte.
CC 81 2010
2-eurone münt
PP
2 eurot peegelpoleerituna koos 2 lisamedaliga
Prantsusmaa · de Gaulle’i 18. juuni üleskutse 70. aastapäev
Tiraaž500
Väljalaskehind250,00 €
Väljalaskekuupäev25. mai 2010
Äärekiri2 ★ ★ × 6, vaheldumisi püst- ja tagurpidi
Väljalaske puhul
Münt mälestab kindral de Gaulle'i 18. juuni 1940. aasta üleskutse 70. aastapäeva, mida edastati Londonist BBC vahendusel ja mis pani aluse Prantsuse vastupanule. Motiivil on de Gaulle vormis ja peakatteta ajastukohase mikrofoni ees üleskutset ette lugemas. Käsikirja on lisatud lühend „RF“; selle kohal on „2010“, „70 ANS“ ja „APPEL 18 JUIN“.
Motiiv
Mündi siseosas on kujutatud mundris ja peakatteta kindral de Gaulle’i tollele ajale iseloomuliku mikrofoni ees, kui ta loeb üleskutset ette. Graveerija on käsikirja oskuslikult paigutanud lühendi „RF”, mis tähistab Prantsuse Vabariiki. Mündi siseosa ülaossa on graveeritud aastaarv „2010” ning selle alla märgised „70 ANS” (70 aastat) ja „APPEL 18 JUIN” (18. juuni üleskutse).
Mündi välimisel ringil on kujutatud Euroopa lipu kaksteist tähte.
Mündi välimisel ringil on kujutatud Euroopa lipu kaksteist tähte.
Taustateave teema kohta
1940. aasta kevadel alistas Wehrmacht Prantsusmaal Prantsuse ja Briti väed mõne nädala jooksul. Pärast peaminister Paul Reynaud’ tagasiastumist asus valitsust juhtima marssal Philippe Pétain ning teatas, et kavatseb paluda vaherahu. See viis Saksamaa okupatsioonini suures osas Prantsusmaast; okupeerimata lõunaosas tekkis autoritaarne Vichy režiim, mis tegi koostööd Deutsches Reichiga.
Charles de Gaulle oli elukutseline ohvitser ning oli enne sõda pooldanud liikuvate tankiüksuste suuremat kasutamist. Sõjakäigu ajal ülendati ta brigaadikindraliks ja ta oli lühikest aega kaitseministeeriumi riigisekretär. Kuna ta keeldus vaherahuga nõustumast, läks ta Suurbritanniasse. Oma raadiokõnes väljendas ta seisukohta, et Prantsuse armeede lüüasaamine ei otsusta veel sõja tulemust. Prantsusmaa võis toetuda oma koloniaalimpeeriumile, Briti liidule ja teiste liitlaste majanduslikele ressurssidele. Ta kutsus sõdureid, oskustöölisi ja relvastuseksperte üles temaga liituma.
Kõne vahetu mõju oli piiratud. Kõnest ei ole säilinud helisalvestist ning seda kuulis otse tõenäoliselt suhteliselt vähe inimesi. Alles tagantjärele sai sellest võitluse jätkamise sümbol. Vastupanu tekkis tegelikult mitmesugustest rühmitustest nii okupeeritud kui ka okupeerimata Prantsusmaal ning de Gaulle’i juhitud Vaba Prantsusmaa jõududest. Need suundumused ühendati poliitiliselt ja sõjaliselt alles järk-järgult.
De Gaulle’ist sai võitleva Prantsusmaa poliitiline esindaja ning pärast vabastamist seisis ta ajutise valitsuse eesotsas. Hiljem kujundas ta Viienda vabariigi esimese presidendina selle institutsioone ja välispoliitikat.
Selle sündmuse aastapäev sobis riikliku mälestusmündi teemaks, sest Prantsusmaa mälukultuuris nähakse seda kõnet kapitulatsiooni ja kollaboratsiooni vastandina. Alates 2006. aastast on 18. juuni Prantsusmaal ka riiklik mälestuspäev, mis meenutab ajaloolist üleskutset ja keeldumist võtta lüüasaamist lõplikuna.
Charles de Gaulle oli elukutseline ohvitser ning oli enne sõda pooldanud liikuvate tankiüksuste suuremat kasutamist. Sõjakäigu ajal ülendati ta brigaadikindraliks ja ta oli lühikest aega kaitseministeeriumi riigisekretär. Kuna ta keeldus vaherahuga nõustumast, läks ta Suurbritanniasse. Oma raadiokõnes väljendas ta seisukohta, et Prantsuse armeede lüüasaamine ei otsusta veel sõja tulemust. Prantsusmaa võis toetuda oma koloniaalimpeeriumile, Briti liidule ja teiste liitlaste majanduslikele ressurssidele. Ta kutsus sõdureid, oskustöölisi ja relvastuseksperte üles temaga liituma.
Kõne vahetu mõju oli piiratud. Kõnest ei ole säilinud helisalvestist ning seda kuulis otse tõenäoliselt suhteliselt vähe inimesi. Alles tagantjärele sai sellest võitluse jätkamise sümbol. Vastupanu tekkis tegelikult mitmesugustest rühmitustest nii okupeeritud kui ka okupeerimata Prantsusmaal ning de Gaulle’i juhitud Vaba Prantsusmaa jõududest. Need suundumused ühendati poliitiliselt ja sõjaliselt alles järk-järgult.
De Gaulle’ist sai võitleva Prantsusmaa poliitiline esindaja ning pärast vabastamist seisis ta ajutise valitsuse eesotsas. Hiljem kujundas ta Viienda vabariigi esimese presidendina selle institutsioone ja välispoliitikat.
Selle sündmuse aastapäev sobis riikliku mälestusmündi teemaks, sest Prantsusmaa mälukultuuris nähakse seda kõnet kapitulatsiooni ja kollaboratsiooni vastandina. Alates 2006. aastast on 18. juuni Prantsusmaal ka riiklik mälestuspäev, mis meenutab ajaloolist üleskutset ja keeldumist võtta lüüasaamist lõplikuna.
Kasulik teave
18. juuni 1940. aasta üleskutse 70. aastapäeva puhul laseb Monnaie de Paris välja karbi, milles on lisaks 2€CC-le PP-s kaks medalit „Appel du 18 1940“ ja „La croix de la libération“, tiraaž 500 eksemplari, väljalaskehind 250,- €.