2 eurot briljantlõige/BU

Louis Braille pärines Pariisi lähedalt Coupvray’st ja oli sadulsepa poeg. Väikelapsena vigastas ta oma isa töökojas üht silma. Nakkus levis ka teise silma, mistõttu jäi ta täielikult pimedaks. Hiljem õppis ta Pariisis Kuninglikus noorte pimedate instituudis. Seal kasutati reljeefsete ladina tähtedega raamatuid. Neid sai küll kompides lugeda, kuid lugemine oli aeglane; pealegi olid raamatud suured ja nende valmistamine keerukas.

Braille’ enda kirjasüsteemi üheks lähtekohaks oli Prantsuse ohvitseri Charles Barbier’ välja töötatud „öökiri“. Selle eesmärk oli võimaldada sõduritel edastada sõnumeid valguse ja kõneta. Braille lihtsustas Barbier’ süsteemi põhjalikult. Tema märgid põhinevad kuuest kombatavast punktist koosneval lahtril, mille punktid paiknevad kahes veerus. Erinevad punktikombinatsioonid tähistavad tähti, kirjavahemärke ja muid märke. Seetõttu saab tekste mitte ainult lugeda, vaid sobivate abivahenditega ka iseseisvalt kirjutada.

Braille töötas välja ka matemaatika ja muusika märgisüsteemid. See oli eriti oluline õppetöös ja kutseõppes. Hiljem töötas ta Pariisi pimedate instituudis õpetajana ning tegutses ka organistina. Esialgu levis tema kiri seal aeglaselt ja instituudis võeti see ametlikult kasutusele alles pärast tema surma. 19. sajandi edasise arengu käigus levis see rahvusvaheliselt.

Tänapäeval kasutatakse Braille kirja paljudes keeltes ning seda kohandatakse vastavalt nende eripäradele. Seda leidub muu hulgas raamatutes, ravimipakenditel, liftides ja avalikes orienteerumissüsteemides. Ka digitaalsed punktkirjakuvarid annavad ekraanisisu liikuvate tihvtide abil kombatavalt edasi.

See aastapäev andis Itaaliale seega põhjuse meenutada kogu Euroopas ja rahvusvaheliselt kasutatavat kultuuritehnikat. Keskmes ei ole niivõrd riiklik saavutus, kuivõrd pimedate inimeste juurdepääs kirjale, haridusele ja iseseisvale suhtlusele.