Numismaatiline ümbrik

Majandus- ja rahaliit kujunes välja mitmes etapis. Oluliseks poliitiliseks raamistikuks oli Maastrichti leping, millega kehtestati 1990. aastate alguses ühises vääringus osalemise kriteeriumid. Nende hulka kuulusid nõuded hinnastabiilsusele, riigivõlale, eelarvepuudujäägile, pikaajalistele intressimääradele ja vahetuskursside stabiilsusele. Need tingimused pidid tagama, et piisavalt sarnaste majanduslike eeldustega majandused allutataks ühisele rahapoliitikale.

Rahaliidu viimase etapi alguses fikseeriti osalevate riikide vääringute vahetuskursid pöördumatult. Esialgu kasutati eurot peamiselt arveldus-, finantsturu- ja arveldusvääringuna. Sularaha jäi esialgu käibele senistes riiklikes vääringutes. Euro pangatähed ja mündid võeti kasutusele alles 2002. aasta alguses; pärast üleminekuperioodi kadusid näiteks Saksa mark, Prantsuse frank ja Itaalia liir seaduslike maksevahenditena käibelt.

Ühist rahapoliitikat juhib eurosüsteem, mis koosneb Euroopa Keskpangast ja euroala riikide keskpankadest. Kuigi maksude, riiklike kulutuste ja eelarvete üle otsustamine jäi suures osas riikide vastutuseks, ühtlustati baasintressimäärad ja muud rahapoliitilised meetmed kogu rahaliidu jaoks. Keskse rahapoliitika ja riikliku eelarvepoliitika ühendamine iseloomustab rahaliidu institutsionaalset ülesehitust.

Esialgu võtsid üksteist riiki euro kasutusele arveldusvääringuna. Hiljem liitus veel riike; mündi väljaandmise ajal hõlmas euroala 16 riiki. Ühine väljaanne muutis aastapäeva seega mitte ainult riiklikuks, vaid ka piiriüleseks mälestussündmuseks. Kujunduse üle korraldati avalik veebihääletus. Sellega kaasati elanikkond ühtse riikliku küljega käibemündi kujunduse valimisse. Sellised ühised väljaanded rõhutavad, et hoolimata riiklike külgede erinevusest on müntidel kogu euroalal sama nimiväärtus ja funktsioon.