Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Majandus- ja rahaliit sai alguse mitmeetapilisest Euroopa integratsiooniprotsessist. Keskne õiguslik alus oli Maastrichti leping, millega kehtestati ühisele vääringule ülemineku eeskirjad. Osalemisest huvitatud riigid pidid täitma niinimetatud lähenemiskriteeriumid. Need puudutasid muu hulgas hinnastabiilsust, eelarvepuudujääki, riigivõlga, pikaajalisi intressimäärasid ja vahetuskursi stabiilsust. Nende nõuetega sooviti majanduslikke erinevusi piirata enne ühise rahapoliitika alustamist.

Rahaliidu käivitamisel fikseeriti üheteistkümne liikmesriigi vääringute vahetuskursid pöördumatult. Euro eksisteeris esialgu arvestus-, makse- ja finantsturuvaluutana. Seniste riiklike vääringute pangatähed ja mündid jäid esialgu igapäevases kasutuses alles. Sularahaeuro võeti kasutusele alles 2002. aasta alguses; seejärel kõrvaldati riiklikud maksevahendid lühikese üleminekuperioodi jooksul käibelt. Kreeka oli rahaliiduga ühinenud juba 2001. aastal, teised riigid järgnesid pärast nõuete täitmist.

Euroala rahapoliitika eest vastutab eurosüsteem, mis koosneb Euroopa Keskpangast ja osalevate riikide keskpankadest. Selle ülesannete hulka kuuluvad eelkõige baasintressimäärade kehtestamine ja hinnastabiilsuse tagamine. Raha- ja eelarvepoliitika jäi seevastu suurel määral üksikute riikide pädevusse. Seega ühendab rahaliit tsentraalselt korraldatud rahapoliitika riikide vastutusalasse jäävate riigieelarvetega.

Seega ei olnud juubeli puhul tegemist hilisema sularaha kasutuselevõtuga, vaid ühise rahakorralduse algusega. Väljalaskmine ühisprojektina vastas sündmuse piiriülesele iseloomule: 2009. aastal kuulusid pärast Slovakkia ühinemist euroalasse 16 riiki. Kavandi üle said Euroopa Liidu kodanikud otsustada veebihääletusel. Pärast 2007. aasta Rooma lepingute 50. aastapäevale pühendatud ühisväljalaset oli see teine 2-eurone mälestusmünt, millel oli mitme euroala riigi ühine kujundus.