2 eurot PP

Majandus- ja rahaliit kujunes Euroopa integratsiooni tulemusena järk-järgult. Ühe aluse moodustas Maastrichti leping, millega kehtestati ühises vääringus osalemise kriteeriumid. Nende hulka kuulusid nõuded hinnastabiilsusele, riigi rahandusele, pikaajalistele intressimääradele ja vahetuskursi stabiilsusele. Samal ajal korraldati ümber rahapoliitikaalased pädevused. Alates 1998. aastast vastutab ühise rahapoliitika eest Europäische Zentralbank; koos osalevate riikide keskpankadega moodustab see Eurosystemi.

Rahaliidus osales algul üksteist riiki: Belgien, Deutschland, Finnland, Frankreich, Irland, Italien, Luxemburg, die Niederlande, Österreich, Portugal ja Spanien. Nende seniste vääringute ümberarvestuskursid fikseeriti pöördumatult. Esialgu kasutati eurot peamiselt sularahata maksetes, raamatupidamises ja finantsturgudel. Pangatähed ja mündid lasti käibele alles 2002. aasta alguses. Üleminekuperioodil võis vanu riiklikke sularahavääringuid veel paralleelselt kasutada. Griechenland oli rahaliiduga ühinenud juba 2001. aastal.

Ühise vääringu kasutuselevõtuga kadus rahaliidu piires vajadus vääringuid vahetada. Osalevate riikide vahelised vahetuskursiriskid kadusid, samal ajal kui riikide valitsused jäid endiselt vastutavaks eelarvepoliitika ja suure osa majanduspoliitika eest. Nii kujunes süsteem, milles rahapoliitika oli tsentraliseeritud, kuid finantspoliitika eest vastutati peamiselt riiklikul tasandil. Eelarvereeglid ja majanduspoliitika koordineerimine pidid seda ülesehitust täiendama.

Juubeliaastaks oli euroala Slovenia, Zypern ja Malta ning viimati Slowakei ühinemise tulemusena kasvanud 16 riigini. Aastapäev andis seetõttu põhjust meenutada mitte ainult vääringu kasutuselevõttu, vaid ka ühist institutsionaalset projekti. Ühtne münditeema sobis selleks, sest euro käibemüntidel on küll ühised väärtusküljed, kuid tavaliselt erinevad rahvuslikud küljed. Kujunduse valimine avaliku veebihääletuse teel pidi lisaks kaasama kodanikke riikideülese väljalaske kujundamisse.