Coincard – prantsuskeelne versioon

Belgia kuulus varakult nende riikide hulka, kus riik ise raudteede ehitamist edendas. 1835. aastal avati Brüsseli ja Mecheleni vahel Euroopa mandriosa esimene avalik aurujõul töötav raudteeliin. Võrgustik pidi ühendama riigi eri piirkondi, siduma Antwerpeni sadama tööstuspiirkondadega ning hõlbustama söe, terase ja muude kaupade transporti. Järgnenud aastakümnetel kujunes riigi- ja eraraudteedest tihe raudteevõrk; arvukad eraraudteeliinid läksid hiljem riigi omandisse.

Pärast Esimest maailmasõda tuli kahjustatud rajatised taastada ja raudteetegevus rahaliselt ümber korraldada. Seetõttu viidi raudtee ministeeriumi otsesest haldusest välja ja anti üle iseseisvamalt juhitud riiklikule ettevõttele. Sellega sooviti säilitada raudteevõrgu avalik iseloom ning samal ajal selgemalt reguleerida tegevus- ja raamatupidamisalast vastutust.

Kaks lühendit peegeldavad Belgia mitmekeelsust: NMBS tähistab „Nationale Maatschappij der Belgische Spoorwegen“, SNCB aga „Société nationale des chemins de fer belges“. Saksakeelses riigiosas kasutatakse ka nimetust „Nationale Gesellschaft der Belgischen Eisenbahnen“. Paralleelsed nimed kuuluvad tänini ettevõtte avalikku kuvandisse.

Belgia raudtee organisatsioonilist struktuuri muudeti hiljem korduvalt. Tänapäeval käitab NMBS/SNCB peamiselt reisironge ja haldab raudteejaamu, samal ajal kui Infrabel vastutab raudteevõrgu, signaaltehnika ja liikluse juhtimise eest. Belgia riik on mõlema ettevõtte omanik.

Mündiväljaanne ei käsitle seega üksnes ettevõtte juubelit. See meenutab ühtlasi sellise transpordivahendi institutsionaalset ümberkorraldamist, mis ühendab Kesk-Euroopas asuvas riigis pendelrände, piirkondlikud ühendused ja rahvusvahelised rongiliinid. Ümmargune juubel pakkus selgelt dateeritava ajendi riikliku mälestusväljaande jaoks.