Itaalia · San Francesco d'Assisi 800. surma-aastapäev

Franziskus sündis umbes 1181. või 1182. aastal Assisis Giovanni di Pietro di Bernardone nime all. Tema isa oli jõukas kangakaupmees. Pärast noorusaastaid, mida kujundasid esialgu linna kodanlus ja rüütliideaal, pöördus Franziskus religioosse elu poole. Ta loobus avalikult oma perekonna varast, hoolitses pidalitõbiste eest ja rändas Kesk-Itaalias ringi jutlustajana. Tema eluviis ühendas varatusest loobumise, kehalise töö, jutlustamise ja ühiskonna äärealadel elavate inimeste eest hoolitsemise.

See eluviis kujunes ajal, mil kasvavad linnad, kaubandus ja rahamajandus muutsid Euroopa ühiskondlikke suhteid. Kiriku tunnustatud ühenduste kõrval tekkis mitmesuguseid religioosseid ilmikuliikumisi. Franziskus taotles oma ühendusele paavsti heakskiitu ja jäi seega Rooma kiriku koosseisu. Siduv ordureegel kinnitati 1223. aastal paavst Honorius III poolt. Ka Klara von Assisi ühines tema eluviisiga; tema ühendusest kujunesid klarissid. Ilmikute jaoks kujunesid samuti frantsiskaanlikust eluviisist mõjutatud vormid.

Viienda ristisõja ajal reisis Franziskus Egiptusse ja kohtus seal sultan al-Kamiliga. Seda kohtumist mainitakse tänapäeval sageli rahumeelse usunditevahelise kontakti kontekstis, kuigi keskaegsed allikad rõhutavad eri tahke. Franziskus jättis endast maha ka umbri rahvakeeles kirjutatud „Päikeselaulu“. Selles esinevad päike, kuu, vesi, tuli ja maa ühise loodu osadena.

Paavst Gregorius IX kuulutas Franziskuse 1228. aastal pühakuks. Tema haua kohale rajati San Francesco basiilika Assisis, mille seinamaalingud on ühtlasi keskaegse kunsti tähtsaim tunnistus. 4. oktoobril tähistatav mälestuspäev on katoliku kirikus kasutusel; Franziskust peetakse ka keskkonnakaitse kaitsepühakuks. Seetõttu annab ümmargune aastapäev põhjust meenutada inimest, kelle mõju ulatub orduajaloo ja teoloogia piiridest kaugemale ning hõlmab kirjandust, kunsti, ühiskondlikku praktikat ja tänapäevaseid arusaamu inimese ja looduse suhtest.