Prantsusmaa · Notre Dame

Notre-Dame asub Île de la Citél, Pariisi ajaloolises keskuses, ning on Pariisi peapiiskopkonna katedraal. Selle ehitamist alustati 12. sajandil piiskop Maurice de Sully ajal ning hilisemate muudatustega kestis see 14. sajandini. Hoone illustreerib gooti arhitektuuri arengut muu hulgas ristroidvõlvide, tugikaarte ja suurte aknapindade kaudu. See kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva paiga „Pariis, Seine'i kaldad“ koosseisu.

Katedraal on korduvalt olnud usuliste ja riiklike tseremooniate toimumispaik. 1804. aastal kroonis Napoleon Bonaparte end seal paavst Pius VII juuresolekul prantslaste keisriks. Pärast Prantsuse revolutsiooni oli hoone halvas seisukorras. Victor Hugo 1831. aastal ilmunud romaan „Notre-Dame de Paris“ juhtis taas avalikkuse tähelepanu katedraalile. Alates 1844. aastast järgnes ulatuslik restaureerimine Jean-Baptiste Lassus' ja Eugène Viollet-le-Duc'i juhtimisel. Selle käigus rajati ka 19. sajandile iseloomulik puidust ja pliiga kaetud ristlöövi torn.

15. aprillil 2019 puhkes käimasolevate renoveerimistööde ajal katusealal tulekahju. Ristlöövi torn varises kokku, suur osa keskaegsest katuse kandekonstruktsioonist hävis ning mitu võlvivälja sai kahjustada. Läänetornid, suur osa sisustusest ja põhikonstruktsioon säilisid. Tulekahju täpset põhjust ei tuvastatud lõplikult; uurimine ei andnud viiteid tahtlikule teole.

Taastamisel ühendati ajaloolised ehitustehnikad nüüdisaegse kavandamise ja turvameetmetega. Puusepad rekonstrueerisid katuse kandekonstruktsiooni ja torni tammepuidust, samal ajal kui kiviraidurid, tellingupaigaldajad, restauraatorid, katuseehitajad ja teiste erialade esindajad tegelesid müüritise, kunstiteoste ja pliikatustega. Ettevõtmist rahastati peamiselt annetustega Prantsusmaalt ja teistest riikidest.

Mündi väljaandmine ei seostu seega üksnes ühe hoonega, vaid ka selle rolliga Prantsusmaa ajaloos ning tulekahjujärgse ühiselt korraldatud taastamisega. Väljaandmise aeg järgneb vahetult taastamise keskse etapi lõpetamisele.