2 eurot briljantlõige/BU

Leedus õleaedade valmistamine“ kanti nimekirja 2023. aastal. Leedus nimetatakse neid moodustisi *sodai*, sõna-sõnalt „aiad“. Tegemist ei ole punutud korvide ega pärgadega, vaid kergete ruumiliste rippkonstruktsioonidega. Selleks lõigatakse kuivatatud viljavarred võrdse pikkusega tükkideks ja ühendatakse niitidega püramiidideks, oktaeedriteks ning neist koostatud kehadeks. Põhistruktuuri täiendavad sageli väikesed kujukesed, näiteks linnud. Vabalt lae alla riputatuna võivad need moodustised juba vähimagi õhuliikumise mõjul pöörlema hakata.

Geomeetrilist korrastatust mõistetakse traditsiooniliselt korrastatud maailma vähendatud mudelina. Üksikud tasandid ja teljed võivad väljendada ettekujutusi inimeste, esivanemate, looduse ja kosmose suhetest. Kasutatud viljapõhk viitab ühtlasi põllumajandusele, saagikoristusele ja eluringile. Täpne vorm ja tähendus ei ole siiski kõikjal ühesugused, vaid sõltuvad piirkonnast, perekonnast, valmistamise põhjusest ning konkreetsetest valmistajatest.

Õleaedu valmistati eelkõige kodusteks pidustusteks ja elukaare üleminekuteks. Need võisid rippuda pulmalaua või hälli kohal ning kuulusid ka hooajaliste pidustuste juurde. Seega olid valmistamine ja kasutamine seotud ühistegevustega. Teadmisi anti pikka aega edasi peamiselt perekondades ja kohalikes kogukondades. Tänapäeval annavad neid edasi ka käsitöölised, kultuurikeskused, koolid ja töötubade korraldajad. Traditsiooniliste vormide kõrval luuakse uusi kompositsioone, loobumata seejuures põhitehnikast.

UNESCO nimekiri ei hõlma materiaalseid üksikesemeid, vaid teadmisi, oskusi ja ühiskondlikke tavasid. Nimekirja kandmise eesmärk on seetõttu eelkõige toetada valmistamistehnika ja selle kultuuriliste seoste edasiandmist. Järgmisel aastal välja antud münt muutis selle rahvusvahelise tunnustuse igapäevases maksekäibes nähtavaks ning tõstis keskmesse jätkuvalt praktiseeritava traditsiooni, mitte üksiku ajaloolise objekti.