2 eurot briljantlõige/BU

Majandus- ja rahaliit kujunes järk-järgult Euroopa majandus- ja rahapoliitikast. Selle üheks aluseks oli Maastrichti leping, millega kehtestati ühisele vääringule ülemineku eeskirjad. Nende hulka kuulusid nõuded hinnastabiilsusele, avalikele rahandustele, vahetuskurssidele ja pikaajalistele intressimääradele. Samal ajal loodi institutsioonilised eeldused, eelkõige Europäisches System der Zentralbanken ja Europäische Zentralbank (EZB).

Rahaliidu kolmanda etapi alguses fikseeriti osalevate riikide vääringute vahetuskursid pöördumatult. Euro oli esialgu arvestus-, panga- ja arveldusvääring; pangatähed ja mündid jõudsid käibele alles 2002. aastast. Seni maksid inimesed igapäevaelus endiselt näiteks Saksa marga, frangi või liiriga. Euroala rahapoliitika läks siiski juba varem üle EZB-le. Riikide keskpangad jäid alles ning osalevad sellest ajast eurosüsteemis selle poliitika elluviimises.

Esialgu osales ühisvääringus üksteist Euroopa Liidu liikmesriiki. Kreeka ühines enne sularaha käibelelaskmist. Hiljem järgnesid veel riigid; Slovakkia ühinemisega hõlmas euroala mündi väljaandmise aastal 16 riiki. Kõik Euroopa Liidu liikmed ei võtnud eurot kasutusele. Seetõttu tuleb rahaliitu eristada Euroopa Liidu laiemast poliitilisest ja majanduslikust raamistikust.

Ühisväljalase muutis osalevate riikide ühise pädevuse nähtavaks ka numismaatiliselt: vaatamata erinevatele rahvuslikele kirjadele kasutasid kõik sama põhimotiivi. Selle valiku üle said Euroopa Liidu kodanikud ja elanikud otsustada veebihääletusel. Nii valiti menetlus, mis kaasas avalikkuse vahetult kujundamisse.

Aastapäev sobis käibemündi teemaks, sest euro ei ole üksnes sularaha, vaid tähistab institutsionaalset muutust: riiklik rahapoliitika asendati ühise rahapoliitikaga, samal ajal kui eelarve- ja majanduspoliitika jäid suurel määral riikide vastutusele. See pingeväli kuulub tänapäevani majandus- ja rahaliidu ülesehitusse.