Itaalia · Inimõiguste 60. aastapäev

Inimõiguste ülddeklaratsioon sündis Teise maailmasõja, natsionaalsotsialistliku tagakiusamis- ja hävitamispoliitika ning miljonite inimeste väljasaatmise ja vägivalla mõju all. Pärast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamist 1945. aastal tuli sõnastada ühine mõõdupuu selle kohta, millised õigused kuuluvad igale inimesele sõltumata päritolust, soost, keelest, usutunnistusest või poliitilistest veendumustest.

Teksti töötas välja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste komisjon. Komisjoni juhtis Ameerika Ühendriikide endine esileedi Eleanor Roosevelt. Aruteludes osalesid eri riikide ja õigustraditsioonide esindajad. ÜRO Peaassamblee võttis deklaratsiooni vastu 10. detsembril 1948 Pariisis Palais de Chaillot’s. Ükski riik ei hääletanud selle vastu; mitu riiki jäid erapooletuks.

Deklaratsioon koosneb 30 artiklist. See ühendab klassikalised vabadusõigused, nagu kaitse piinamise eest, sõna- ja usuvabadus ning õigus õiglasele kohtumenetlusele, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega. Nende hulka kuuluvad poliitiline osalus, sotsiaalne turvalisus, haridus ja piisav elatustase. Tekst ei ole suunatud üksnes riikidele, vaid määratleb nende õiguste elluviimise kõigi inimeste ja ühiskondlike institutsioonide ülesandena.

Peaassamblee resolutsioonina ei olnud deklaratsioon algselt rahvusvahelise õiguse alusel siduv leping. Sellest sai siiski hilisemate inimõigustealaste kokkulepete alus. Nende hulka kuuluvad eelkõige 1966. aastal vastu võetud kaks ÜRO pakti kodaniku- ja poliitiliste õiguste ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta. Ka arvukad põhiseadused ja piirkondlikud inimõigussüsteemid võtsid üle selle põhimõtted.

Alates 1950. aastast tähistatakse 10. detsembrit inimõiguste päevana. Seetõttu pakkus 2008. aasta juubel selge rahvusvahelise seose ringluses oleva mälestusmündi jaoks. Itaalia puhul seostus see ajaliselt ka vabariigi põhiseadusega, mis jõustus 1948. aastal ning sätestab põhiõigused, võrdsuse ning sotsiaalse ja poliitilise osaluse. Seega kuulub münt pärast 1945. aastat välja kujunenud rahvusvahelise inimõiguste korra avaliku mälestamise raamistikku.