2 eurot briljantlõige/BU

Iirimaa ühinemise ajal ei olnud Euroopa Liit veel tänapäevasel kujul olemas. Iirimaa ühines Euroopa ühendustega, millesse kuulus eelkõige Euroopa Majandusühendus. Samal ajal said liikmeteks ka Taani ja Ühendkuningriik. Sellega laienes ühendus esimest korda pärast asutamist uute riikide võrra.

Iirimaa ühinemine oli tihedalt seotud tema majanduslike sidemetega Ühendkuningriigiga. Suur osa Iirimaa väliskaubandusest oli traditsiooniliselt suunatud Briti turule. Kui Suurbritannia taotles Euroopa Majandusühendusega ühinemist, püüdis ka Iirimaa liikmeks saada. Varasemad ühinemiskatsed viibisid, sest Prantsusmaa president Charles de Gaulle oli Briti ühinemise vastu. Alles pärast tema tagasiastumist õnnestus uued läbirääkimised edukalt lõpule viia.

Kuna liikmesus eeldas teatavate riiklike volituste üleandmist Euroopa institutsioonidele, muudeti Iirimaal põhiseadust. Elanikkond kiitis ühinemise referendumil suure häälteenamusega heaks. Majanduslikult avas liikmesus parema juurdepääsu teiste liikmesriikide turgudele. Tugevalt põllumajandusele keskendunud Iirimaa majanduse jaoks oli keskse tähtsusega ka ühine põllumajanduspoliitika. Järgnevatel aastakümnetel sai riik vahendeid Euroopa regionaal- ja struktuurifondidest, mida kasutati muu hulgas taristu, hariduse ja majandusarengu edendamiseks.

Euroopa liikmesus sai samal ajal Iirimaa välispoliitika kindlaks osaks. Iirimaa jäi sõjaliselt neutraalseks, kuid osales poliitilises ja majanduslikus lõimumises. Hiljem kuulus ta esimeste riikide hulka, kes võtsid euro kasutusele esmalt arveldusraha ja seejärel sularahana.

Aastapäeva tähistas Iiri valitsus programmiga „EU50“. Selle juurde kuulusid üritused ja projektid, mis käsitlesid liikmesuse ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi tagajärgi. Mälestusmünt oli osa sellest riiklikust mälestusprogrammist ning järgis seetõttu selle ühtset kujundust.