Deutsch
English
Français
Español
Italiano
Nederlands
Português
Slovenčina
Hrvatski
Slovenščina
Lietuvių
Eesti
Български
CC 345 2019
Coincard
UNC/BU
Coincard
Eesti · Esimese laulufestivali 150. aastapäev
Tiraaž10 000
Väljalaskehind10,00 €
Väljalaskekuupäev29. mai 2019
PakendCoincard
ÄärekiriEESTI × 2, vaheldumisi püst- ja tagurpidi, punktidega eraldatud
Turuhind15,90 €
Väljalaske puhul
Mälestusmünt tähistab Eesti laulupeo 150. aastapäeva. Motiivil on abstraktselt kujutatud rahvarõivastes osalejate rongkäiku, mis liigub otsekui merelaine juubeldava rahvahulga keskel ning seob muusika, rahvarõivad ja erinevad toimumispaigad. Näha on ka Eesti hümni esimesed noodid ja kiri „Laulupidu 150“.
Motiiv
Mündimotiiv kujutab stiliseeritult rahvariietes osalejatest koosnevat rongkäiku, mis liigub uhke rahvahulga rõõmuhõisete saatel nagu merelaine. Motiiv ühendab muusika, rahvariided ja mereäärse riigi suure ning tähtsa laulupeo erinevad toimumispaigad. Lisaks on näha Eesti hümni esimesed noodid ning mündi siseserva allosas kiri „Laulupidu 150“ (150. laulupidu). Ülaosas keskel on märgitud väljaandmisaasta „2019“ ja vahetult selle all väljaandev riik „EESTI“.
Mündi välisringil on kujutatud Euroopa lipu kahtteist tähte.
Mündi välisringil on kujutatud Euroopa lipu kahtteist tähte.
Taustateave teema kohta
Esimene üle-eestiline laulupidu toimus 1869. aastal Tartus. See kujunes 19. sajandil levinud laulupidude eeskujul ning selle korraldamises osales ka Johann Voldemar Jannsen. Esialgu esinesid peamiselt meeskoorid ja puhkpilliorkestrid. Ühislaulmine eesti keeles langes rahvusliku ärkamise aega, mil eestikeelse elanikkonna seas kujunes välja tugevam kultuuriline ja poliitiline ühtekuuluvustunne. Eesti kuulus tollal Vene keisririigi koosseisu; haldus ja ühiskondlik elu olid samal ajal pikka aega baltisaksa ülemkihi kujundada.
Jannsen kirjutas ka „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ teksti. Saksa-Soome helilooja Fredrik Paciuse meloodiaga laul esitati esimesel laulupeol ning sellest sai hiljem Eesti hümn. Sama meloodiat kasutatakse ka Soome hümni puhul, kuid teise tekstiga.
Laulupeost kujunes regulaarselt toimuv massiüritus, mida hiljem täiendati tantsupidudega. Alates 20. sajandist on keskseks toimumiskohaks Tallinn. Sinna rajati vabaõhulava suure laululavaga, millel saavad ühiselt esineda väga suured koorid. Laulupidusid jätkati ka nõukogude võimu ajal. Repertuaar ja korraldus allusid riiklikele ettekirjutustele, samal ajal jäid eesti keel, koorimuusika ja ühised traditsioonid avalikus elus nähtavaks.
Sellele funktsioonile tugines 1980. aastate lõpu „Laulev revolutsioon“. Kogunemistel ja muusikaüritustel laulsid kümned tuhanded inimesed isamaalisi laule ning nõudsid poliitilist enesemääramist. See rahumeelne massiliikumine saatis Eesti iseseisvuse taastamise teed 1991. aastal.
Eesti, Läti ja Leedu balti laulu- ja tantsupidude traditsiooni tunnustas UNESCO vaimse kultuuripärandina. Juubel andis seega põhjust käsitleda käibemündil mitte ainult üritustesarja, vaid ka selle seost keele, rahvusliku identiteedi ja poliitilise enesekehtestamisega.
Jannsen kirjutas ka „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ teksti. Saksa-Soome helilooja Fredrik Paciuse meloodiaga laul esitati esimesel laulupeol ning sellest sai hiljem Eesti hümn. Sama meloodiat kasutatakse ka Soome hümni puhul, kuid teise tekstiga.
Laulupeost kujunes regulaarselt toimuv massiüritus, mida hiljem täiendati tantsupidudega. Alates 20. sajandist on keskseks toimumiskohaks Tallinn. Sinna rajati vabaõhulava suure laululavaga, millel saavad ühiselt esineda väga suured koorid. Laulupidusid jätkati ka nõukogude võimu ajal. Repertuaar ja korraldus allusid riiklikele ettekirjutustele, samal ajal jäid eesti keel, koorimuusika ja ühised traditsioonid avalikus elus nähtavaks.
Sellele funktsioonile tugines 1980. aastate lõpu „Laulev revolutsioon“. Kogunemistel ja muusikaüritustel laulsid kümned tuhanded inimesed isamaalisi laule ning nõudsid poliitilist enesemääramist. See rahumeelne massiliikumine saatis Eesti iseseisvuse taastamise teed 1991. aastal.
Eesti, Läti ja Leedu balti laulu- ja tantsupidude traditsiooni tunnustas UNESCO vaimse kultuuripärandina. Juubel andis seega põhjust käsitleda käibemündil mitte ainult üritustesarja, vaid ka selle seost keele, rahvusliku identiteedi ja poliitilise enesekehtestamisega.