Coincard – hollandi versioon

Belgia „mai 1968” ei olnud ühtselt organiseeritud ülestõus, vaid osa Euroopas ja Põhja-Ameerikas levinud ulatuslikumast protestilainest. Üliõpilased astusid vastu kõrgkoolide hierarhilistele struktuuridele, nõudsid kaasarääkimisõigust ning arutlesid ühiskondlike teemade üle, nagu sotsiaalne ebavõrdsus, seksuaalmoraal ja Vietnami sõda. Prantsusmaa protestid ja streigid olid seejuures vahetuks eeskujuks. Belgias toimusid muu hulgas kogunemised, hoonete hõivamised ning vaidlused ülikoolide juhtimise ja ühiskondliku rolli üle.

Liikumisele andis erilise Belgia mõõtme keelekonflikt. Juba enne 1968. aasta maid nõudsid flaami üliõpilased Leuvenis, et Katoliku ülikooli prantsuskeelne osa viidaks hollandikeelsest piirkonnast välja. Nõude taga oli pikem konflikt hollandi- ja prantsuskeelse elanikkonna vahel keele, hariduse, poliitilise võimu ja piirkondlike pädevuste üle. Nn Leuveni kriis viis 1968. aasta alguses Paul Vanden Boeynantsi valitsuse langemiseni.

Seejärel jagati Katoliku ülikool kaheks iseseisvaks asutuseks: hollandikeelseks Katholieke Universiteit Leuveniks ja prantsuskeelseks Université catholique de Louvainiks. Viimase jaoks rajati Valloonia Brabantis uus ülikoolilinn Louvain-la-Neuve. Ka Brüsseli Vabaülikool jagati hiljem prantsuskeelseks ja hollandikeelseks ülikooliks.

Protestid ühendasid seega kaks eri arengusuunda: rahvusvahelised nõudmised demokratiseerimise ja ühiskonna liberaliseerimise järele ühelt poolt ning Belgia keele- ja kogukonnakonflikt teiselt poolt. See konflikt aitas kaasa sellele, et varem tsentralistlikult korraldatud riik andis järk-järgult pädevusi keelekogukondadele ja piirkondadele. Belgiast kujunes mitme reformietapi jooksul föderaalriik.

Seetõttu sobis see mälestusaasta mündi vermimise ajendiks mitte ainult üliõpilaste protestikultuuri tõttu. See viitas ühtlasi pöördepunktile, mil kõrgkoolireformid, ühiskondlikud muutused ja Belgia riigi ümberkorraldamine olid tihedalt seotud.