KMK BU

1918. aasta riiklikud deklaratsioonid tekkisid Esimese maailmasõja, Vene impeeriumi lagunemise ja Baltikumi ajutise Saksa okupatsiooni taustal. Kolm riiki rajasid või taastasid oma riikluse eri aegadel: Leedu kuulutas 16. veebruaril, Eesti 24. veebruaril ja Läti 18. novembril 1918 välja oma riikliku iseseisvuse.

Erineval nimetusel on ajaloolised põhjused. Eesti ja Läti rajati 1918. aastal esimest korda moodsate iseseisvate rahvusriikidena. Leedu seevastu seostas end sõnaselgelt vanema riikliku traditsiooniga. Leedu suurvürstiriik oli püsinud sajandeid ning kuulunud hiljem Poola-Leedu aadlivabariigi koosseisu. Selle jagamistega 18. sajandi lõpul sattusid Leedu alad peamiselt Venemaa võimu alla. Seetõttu räägiti Leedu 1918. aasta iseseisvusaktis iseseisva riigi taastamisest.

Deklaratsioonidele järgnesid sõjalised konfliktid piiride, poliitilise korra ja tegeliku suveräänsuse üle. Alles pärast iseseisvussõdu ja diplomaatilist tunnustamist suutsid kolm vabariiki kindlustuda. Nende riikliku iseseisvuse esimene etapp lõppes 1940. aastal okupatsiooni ja Nõukogude Liiduga liitmisega. Teise maailmasõja aegsele Saksa okupatsioonile järgnes taas Nõukogude võim.

Nõukogude Liidu lõpufaasis tegid kolme riigi iseseisvusliikumised tihedat koostööd. Laialt nähtavaks märgiks oli 1989. aasta Balti kett, inimkett läbi Eesti, Läti ja Leedu. Leedu kuulutas 1990. aastal välja oma iseseisvuse taastamise; Eesti ja Läti järgnesid 1991. aastal. Sellest ajast alates kujundasid riigid ühiseid poliitilisi huve, muu hulgas Euroopa- ja julgeolekupoliitilises koostöös.

Seetõttu oli ühine mündiväljaanne igati põhjendatud: tähtpäevad seostusid küll kolme eraldi riikliku aktiga, kuid samal ajal ka võrreldavate kogemustega võõrvõimu, riikliku enesekehtestamise ja taastatud suveräänsusega. Alates 2004. aastast kuuluvad kõik kolm riiki Euroopa Liitu.