2 eurot briljantlõige/BU

Põhiseadus sündis pärast fašistliku diktatuuri ja Teise maailmasõja lõppu. Varem tugines Itaalia riigikord 1848. aasta Statuto Albertino’le, Sardiinia kuningriigi põhiseadusele, mis hiljem võeti üle Itaalia kuningriigis. Kuna seda põhikirja sai lihtsate seadustega hõlpsasti muuta, ei takistanud see fašismi võimuletulekut ega valitsemist.

2. juunil 1946 otsustasid itaallased rahvahääletusel vabariigi kasuks ja monarhia vastu. Samal ajal valiti põhiseaduslik assamblee. Naised osalesid sellega esimest korda üleriigilistel poliitilistel valimistel Itaalias ning neil oli võimalik ka ise kandideerida. Assamblee ülesanne oli pärast diktatuuri, sõda ja Saksa okupatsiooni luua uus demokraatlik riigikord. Selle väljatöötamises osalesid eelkõige kristlik-demokraatlikud, sotsialistlikud, kommunistlikud ja liberaalsed jõud. Hoolimata poliitilistest erimeelsustest jõudsid nad kompromissidele põhiõiguste ja riigiasutuste küsimuses.

Põhiseadus määratleb Itaalia demokraatliku, tööle rajatud vabariigina ning lähtub põhimõttest, et riigivõim tuleneb rahvast. See kaitseb isiku- ja sotsiaalseid õigusi, sätestab parlamentaarse valitsemissüsteemi ning näeb muu hulgas ette sõltumatu kohtuvõimu, piirkondliku omavalitsuse ja konstitutsioonikohtu. Üleminekusäte keelab laiali saadetud fašistliku partei taastamise.

Enrico De Nicola oli jurist ja liberaalsesse traditsiooni kuuluv poliitik. Pärast monarhia lõppu valiti ta erakondadeüleseks üleminekutegelaseks; uue riigikorra kehtestamisel sai temast vabariigi esimene president. Juhtiv kristlik demokraat ja fašismi vastane Alcide De Gasperi kujundas esimesi sõjajärgseid valitsusi. Umberto Terracini kuulus kommunistlikku parteisse ning oli fašistliku võimu ajal vangistatud ja pagendatud. Need kolm isikut sümboliseerivad seega erinevaid poliitilisi suundi, mis osalesid põhiseaduse loomises.

Lause „Con sicura coscienza“ omistatakse De Nicolale seoses allkirjastamisega: ta olevat teksti tähelepanelikult läbi lugenud ja võinud selle kindla südametunnistusega allkirjastada. Juubel andis põhjust meenutada Itaalia demokraatlikku taasloomist ja selle tänaseni kehtivat õiguslikku alust.