Monaco · Monte Carlo asutamise 150. aastapäev Charles III poolt

Charles III. (1818–1889) oli 1856. aastast kuni oma surmani Monaco vürst. Tema valitsusaeg langes ajajärku, mil vürstiriik pidi oma poliitilise ja majandusliku aluse ümber korraldama. Varem Monacole kuulunud paigad Menton ja Roquebrune olid juba 1848. aastal Grimaldi võimu alt lahku löönud. Prantsusmaa ja Monaco vahelises 1861. aasta lepingus loobus Monaco lõplikult mõlemast territooriumist; Prantsusmaa tunnustas vastutasuks väiksemaks muutunud vürstiriigi suveräänsust ja maksis hüvitist.

Territooriumide kaotamine vähendas põllumajandusmaad ja seniseid riigitulusid. Seetõttu hakkas vürstivalitsus senisest enam panustama turismi ja hasartmängudesse. Keskset rolli mängis Prantsuse ettevõtja François Blanc, kellel oli juba kogemusi kasiinode pidamisega. 1863. aastal asus ta juhtima vastloodud Société des Bains de Meri, mis haldas kasiinot, hotelle ja muid rajatisi. Nende hulka kuulus ka 1864. aastal avatud Hôtel de Paris.

Piirkond, kuhu see uus kuurordi- ja meelelahutusrajoon rajati, oli varem tuntud nime all Plateau des Spélugues. Seda nimetust peeti sõna „koopad“ seose tõttu peene kuurordi jaoks ebasobivaks. Uus nimi Monte-Carlo tähendab sisuliselt „Karli mäge“ ja viitas valitsevale vürstile. Monte Carlo ei ole iseseisev linn, vaid Monaco linnajagu ehk kvartal.

Arendamist hõlbustas ühendus piki Vahemere rannikut kulgeva raudteeliiniga. Kasiinost ja turismist kujunesid riigi olulised tuluallikad. Tänu sellele sai Monaco oma rahanduses senisest enam tugineda selle sektori maksudele ja kontsessioonituludele.

Mündi väljaandmise teema viitab seega mitte üksnes nime andmisele, vaid ka sellise majandus- ja linnamudeli kujunemisele, mis kujundab Monacot tänapäevani. Ühtlasi seostub see Grimaldi dünastia ajaloo ja vürstiriigi poliitilise ümberorienteerumisega 19. sajandil.