Käibemüntide komplekt, peegelviimistlus

Soome ei olnud 1906. aastal veel iseseisev riik, vaid Vene impeeriumi autonoomne suurvürstiriik. Selle poliitiline esindus põhines seni seisuslikul esinduskogul, kus aadel, vaimulikkond, linnakodanikud ja talurahvas olid esindatud eraldi. Suurel osal elanikkonnast puudus valimisõigus. Ka naised olid poliitilisest osalusest kõrvale jäetud.

Reformi vahetu taust oli 1905. aasta poliitiline rahutus Vene impeeriumis. Soomes seostus vastuseis autonoomia piiramisele nõudmistega demokraatlikuma rahvaesinduse järele. Üleriigiline üldstreik suurendas survet Vene valitsusele ja Soome institutsioonidele. Seejärel asendati seisuslikult jaotatud maapäev ühekojalise parlamendiga, kuhu kuulus 200 saadikut.

1906. aastal vastu võetud valimiskord andis naistele ja meestele samadel tingimustel nii aktiivse kui ka passiivse valimisõiguse. Naised ei tohtinud seega mitte ainult hääletada, vaid ka ise mandaadile kandideerida. Mõlema õiguse ühendamine läks kaugemale varasematest valimisõigusreformidest teistes riikides, kus naistele lubati algul üksnes hääletamist. Esimestel reformijärgsetel valimistel 1907. aasta märtsis pääses Soome parlamenti 19 naist. Neid peetakse maailma esimeste rahvusliku parlamendi naisliikmete hulka.

Uus valimisõigus põhines lisaks proportsionaalsel valimissüsteemil ja salajasel hääletamisel. Reform kaotas sellega poliitilise jaotuse seisuste järgi ning lõi aluse tänapäeva Eduskuntale. Selle praktiline mõju jäi esialgu Vene keisri positsiooni tõttu piiratuks, sest keiser võis parlamendi korduvalt laiali saata. Alles Soome iseseisvumisega 1917. aastal hakkas rahvaesindus tegutsema suveräänse riigi raames.

2006. aasta mündiemissioon oli pühendatud selle parlamendi- ja valimisõigusreformi sajandale aastapäevale. Mõlema soo kõrvutamine viitab tollase uuenduse tuumale: naiste ja meeste võrdsetele poliitilistele õigustele.