Vatikan · Berliini müüri langemise 25. aastapäev

Pärast Teist maailmasõda jaotati Saksamaa ja Berlin okupatsioonitsoonideks. Läänepoolsetest tsoonidest moodustati 1949. aastal Saksamaa Liitvabariik, nõukogude tsoonist aga Saksa Demokraatlik Vabariik. Lääne-Berliin jäi DDR-i ümbritsetud lääne haldusalas olevaks piirkonnaks. Kuna paljud inimesed lahkusid DDR-ist Berlini kaudu, lasi DDR-i valitsus 13. augustil 1961 piiri sulgeda. Ajutistest tõketest kujunes välja müüride, vaatetornide ja muude takistustega piirisüsteem. Põgenemiskatseid takistati vägivaldselt ning selle käigus hukkus inimesi.

1989. aastal sattus DDR-i juhtkond üha suurema surve alla. Nõukogude Liidus toimunud reformid, paljude DDR-i kodanike lahkumine teiste riikide kaudu ja riigisiseste protestide kasv nõrgestasid poliitilist süsteemi. Mitmes linnas nõudsid meeleavaldajad reisimisvabadust, vabu valimisi ja poliitilisi muutusi. 9. novembri õhtul teatas poliitbüroo liige Günter Schabowski pressikonverentsil uutest reisieeskirjadest. Küsimusele, millal need kehtima hakkavad, vastas ta talle teadaolevalt „kohe, viivitamata“. Seepeale kogunesid tuhanded inimesed Berliini piiripunktidesse. Piirivalvurid, kes ei olnud saanud selgeid juhiseid, avasid lõpuks piiripunktid.

Piiri avamisest sai kõige nähtavam märk kommunistliku võimu kokkuvarisemisest DDR-is ning see juhatas sisse tee Saksamaa taasühinemiseni 3. oktoobril 1990. Samal ajal tähistas see Euroopa poliitilise jagunemise lõppu külma sõja ajal.

Brandenburger Tor asus jagunemise ajal vahetult suletud piiritsoonis ning sinna ei pääsenud vabalt ei läänest ega idast. Pärast avamist sai sellest taasühinemise keskne paik. Oliivioks viitab üldiselt rahule ja leppimisele.

Vatikanile sobitus teema Püha Tooli tähelepanuga usuvabadusele, inimõigustele ning rahumeelsetele murrangutele Kesk- ja Ida-Euroopas. Poolast pärit paavst Johannes Paul II oli neid arenguid korduvalt saatnud ja toetanud Euroopa jagunemise ületamist.