Coincard

Joonia saared asuvad Kreeka lääneranniku ees. Traditsioonilisse „Eptanisa“ ehk seitsme saare rühma kuuluvad Korfu, Paxos, Lefkada, Ithaka, Kefalonia, Zakynthos ja Kythira; lisaks hõlmab saarestik arvukalt väiksemaid saari. Kythira asub siiski Peloponnesosest lõunas ja seega väljaspool Joonia mere tegelikku piirkonda. Mõiste „Eptanisa“ tähistab seetõttu ajaloolis-poliitilist ja kultuurilist ühendust.

Erinevalt suurest osast Kreeka mandriosast olid saared sajandite vältel Veneetsia võimu all ega kuulunud püsivalt Osmanite riiki. Pärast Veneetsia vabariigi lõppu 1797. aastal vahetusid võimusuhted korduvalt. Mõnda aega olid nendega seotud Prantsusmaa ning Vene-Osmanite liit. 1800. aastal loodi Seitsme Ühendatud Saare Vabariik, formaalselt Osmanite riigile allunud, kuid oma haldusega riiklik moodustis.

Pärast Napoleoni sõdu allutati saared 1815. aastal Suurbritannia kaitse alla Joonia saarte ühendatud riigina. Neil olid oma poliitilised institutsioonid, kuid nad allusid Briti ülemkomissari järelevalvele. 19. sajandi jooksul suurenes Enosis-liikumise mõju; see nõudis ühinemist juba iseseisva Kreeka riigiga. Eriti nn radikaalid esindasid seda eesmärki Joonia parlamendis.

Üleandmine toimus seoses poliitilise võimuvahetusega Kreekas. Pärast kuningas Otto kukutamist 1862. aastal tõusis Kreeka troonile Taanis sündinud Georg I. Seejärel nõustus Suurbritannia oma protektoraadi loovutamisega. Ühinemine laiendas toonast Kreeka riigi territooriumi ja täitis suure osa saarte elanikkonna pikaajalise nõudmise.

Täheharude vahelised kujutised viitavad üksikute saarte pärimustele ja sümbolitele, nende seas Odysseus Ithaka puhul, Aphrodite Kythira puhul, lüüra Lefkada puhul ja kolmikhark Paxose puhul. Ümmargune aastapäev andis Kreekale võimaluse meenutada nii poliitilist ühinemist kui ka seitsme saare ühist identiteeti.