Itaalia · Giuseppe Verdi 200. sünniaastapäev

Giovanni Boccaccio oli kirjanik, õpetlane ja diplomaat. Ta veetis kujunemisaastad Napolis, kus puutus Anjou õukonnas kokku õukonnakirjanduse ja antiiksete ainestega. Hiljem elas ta peamiselt Firenzes ja Certaldos. Lisaks itaaliakeelsetele jutustustele kirjutas ta ladinakeelseid teoseid, tegeles antiikautoritega ja kogus käsikirju. Seetõttu kuulub ta Itaalia varasesse humanistlikku kultuuri, mis avas klassikalised tekstid uutmoodi ning kehtestas samal ajal rahvakeele kirjanduskeelena.

Tema tuntuim teos on „Decameron“. Selle raamiks on 1348. aasta katk: seitse noort naist ja kolm noort meest lahkuvad Firenzest, et taudist pääseda. Linnast eemal viibides jutustavad nad kümne päeva jooksul kokku sada lugu. Need käsitlevad muu hulgas armastust, õnne ja õnnetust, ühiskondlikku tõusu, pettust, vaimukust ja religioosset silmakirjalikkust. Eri ühiskonnakihtidest pärit tegelased astuvad esile iseseisvalt tegutsevate inimestena. Selgelt korrastatud raamjutustuse ja mitmekesiste novellide ühendamine mõjutas Euroopa jutustavat kirjandust.

Boccaccio pidas Francesco Petrarcaga tihedat vaimset sidet. Koos Petrarca ja Dante Alighieriga arvatakse ta traditsiooniliselt Itaalia kirjanduse „kolme krooni“ hulka. Boccaccio pühendus eriti Dante loomingu tutvustamisele: ta kirjutas poeedi eluloo ja pidas Firenzes avalikke loenguid „Jumaliku komöödia“ teemal. Ka Dante luule kohta kasutatud määratlus „jumalik“ levis Boccaccio tunnustuse kaudu.

Eeskujuks kasutatud portree kuulus algselt Andrea del Castagno kuulsate meeste ja naiste freskode tsüklisse Villa Carduccis Firenze lähedal. Boccaccio on sellel kujutatud osana ajaloolisest ja kirjanduslikust mälukaanonist.

Jubilee valik seostub seega Boccaccio tähtsusega Itaalia keele- ja kirjandusloos. Samal ajal meenutab see Firenzet ja Toscanat kui selle kirjanduskultuuri keskusi, millest kujunes hilisem itaalia kirjakeel.