Coincard

Euro tekkis Euroopa majandus- ja rahaliidu raames. Selle alused sätestati Maastrichti lepingus, mis allkirjastati 1992. aastal. Ühisrahas osaleda soovinud riigid pidid täitma muu hulgas inflatsiooni, riigivõla, eelarvepuudujäägi ja intressimääradega seotud nõuded. Rahapoliitika läks üle Euroopa keskpankade süsteemile ja Euroopa Keskpangale.

Juba 1. jaanuaril 1999 võeti euro esialgu üheteistkümnes riigis kasutusele arveldusrahana. Osalenud riikide rahvusvaluutade vahetuskursid fikseeriti pöördumatult; edaspidi võisid ülekanded, väärtpaberitehingud ja avaliku sektori eelarvearvestus toimuda eurodes. Kreeka liitus euroalaga 2001. aastal. Pangatähed ja mündid jõudsid aga alles 1. jaanuaril 2002 kaheteistkümnes riigis käibele. Sellele igapäevaelus nähtavale kuupäevale viitas 2012. aasta juubel. Lühikese üleminekuperioodi jooksul võeti varasemad vääringud käibelt ära. Nii kadusid tavapäraste maksevahendite hulgast muu hulgas Saksa mark, Prantsuse frank, Itaalia liir ja Hispaania peseeta.

Euromündid ühendavad ühise Euroopa külje ja iga emiteeriva riigi kujundatud rahvusliku külje. Ühisemissioonid rikuvad seda põhimõtet osaliselt: osalevad riigid kasutavad samal põhjusel ühtset kujutist, kuid säilitavad oma riiginimetuse ja münditehnilised tunnused. 2012. aasta juubeliväljaanne oli pärast 2007. aasta Rooma lepingule ja 2009. aasta majandus- ja rahaliidu kümnendale aastapäevale pühendatud väljaandeid euroala kolmas ühine 2-eurone mälestusmünt.

Juubel langes Euroopa riigivõla- ja panganduskriisi aega. Sel ajal arutati mitmes liikmesriigis abiprogramme, eelarvepiiranguid ja rahaliidu reforme. Seega ei meenutanud münt üksnes 2002. aasta sularahavahetust, vaid ka institutsionaalset ja poliitilist põimumist, mis oli tekkinud ühise rahapoliitika ning täielikult ühtlustamata finants- ja eelarvepoliitika tulemusena. Käibemündina sobis see eriti hästi aastapäeva igapäevases makseliikluses nähtavaks tegemiseks.