Leedu · Leedu Vabariigi ja Püha Tooli vahelise konkordaadi 100. aastapäev

Konkordaat sõlmiti kahe maailmasõja vahelisel ajal pärast seda, kui Leedu oli 1918. aastal taastanud oma riikliku iseseisvuse. Uus riik pidi õiguslikult korraldama oma suhted kirikute ja usukogukondadega. Leedu jaoks oli katoliku kirikul seejuures eriline positsioon: suur osa elanikkonnast oli katoliiklane ning kiriklikud asutused kujundasid hariduselu, seltsielu ja sotsiaalhoolekannet.

Konkordaat on riigi ja Püha Tooli vaheline rahvusvahelise õiguse leping. Leedu kokkulepe sätestas katoliku kiriku tegutsemise õiguslikud tingimused riigis. See reguleeris muu hulgas kiriku institutsionaalset positsiooni, kirikliku halduse korraldust ning jumalateenistuste ja kirikliku tegevusega seotud küsimusi. Samal ajal lõi see siduva raamistiku riigiasutuste suhtlemiseks kirikuga. Seega ei olnud kokkulepe üksnes religioosne, vaid ka riigi- ja ühiskonnapoliitiline dokument.

Leping sõlmiti 1927. aastal Roomas. See kuulub ajajärku, mil Leedu tugevdas oma riiklikke institutsioone ja laiendas oma rahvusvahelist positsiooni. Suhted Püha Tooliga olid noore vabariigi jaoks olulised ka seetõttu, et Vatikan tegutses iseseisva rahvusvahelise osalejana ja toetas Leedu diplomaatilist lõimumist. Konkordaat peegeldas seega 1920. aastate Leedu poliitilisi olusid ja konfessionaalset iseloomu.

Selle praktilise kehtivuse katkestas Leedu okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ja sellele järgnenud liitmine Nõukogude Liiduga. Sel ajal allutati katoliku kirik riiklikele piirangutele ja repressioonidele. Leedu iseseisvuse taastamise järel sai suhteid Püha Tooliga jätkata uuel lepingulisel alusel.

Seetõttu ei meenuta münt üksnes lepingu teksti, vaid ka varast kokkulepet taastärganud Leedu riigi ja katoliku kiriku suhete korraldamiseks. Sajanda aastapäeva puhul on põhjust meenutada Leedu riiklikku konsolideerumist ning nende suhete muutlikku ajalugu 20. sajandil.