KMS BU – Väljaanne 1

Majandus- ja rahaliit arenes mitmes etapis. Selle õiguslik alus loodi eelkõige Maastrichti lepinguga, mis jõustus 1993. aastal. Lepingus sätestati niinimetatud lähenemiskriteeriumid, mida riigid pidid enne osalemist täitma. Nende hulka kuulusid nõuded hinnastabiilsusele, eelarvepuudujäägile, riigivõlale, vahetuskursi stabiilsusele ja pikaajalistele intressimääradele.

Rahaliidu kolmanda etapi alguses fikseeriti osalevate riikide rahvusvaluutade vahetuskursid pöördumatult. Samal ajal läks ühise rahapoliitika eest vastutamine üle Euroopa Keskpankade Süsteemile. Euroopa Keskpank, mis asutati 1998. aastal, määrab sellest ajast alates koos eurosüsteemi riiklike keskpankadega euroala rahapoliitika.

Esialgu eksisteeris euro üksnes arvestus-, panga- ja finantsturuvaluutana. Pangatähed ja mündid võeti kasutusele alles 2002. aasta alguses. Seni jäid sularaharingluses rahvuslike allühikutena kasutusele näiteks Saksa mark, frank, liir või peseeta, kuid nende väärtus euro suhtes oli juba kindlaks määratud. Kreeka ühines rahapiirkonnaga 2001. aastal. Pärast nõuete täitmist järgnesid teised riigid; Slovakkia ühinemisega hõlmas euroala 2009. aasta alguses kokku 16 riiki.

Ühine raha pidi kaotama rahapiirkonna sees vahetuskursiriskid ja raha vahetamise kulud, hõlbustama hindade võrdlemist ning täiendama Euroopa siseturgu. Samal ajal tähendas see, et osalevad riigid ei saanud enam teostada iseseisvat rahvuslikku rahapoliitikat ega oma valuutat devalveerida.

Müntide väljalaskmine kajastas seda ühist institutsionaalset arengut. Erinevalt tavalistest rahvuslike teemadega mälestusmüntidest kasutasid kõik osalevad riigid sama põhimotiivi. Selle tugevalt lihtsustatud kujutiskeel esitas rahaliitu kui kaubanduse ja majandusliku koostöö pikema arengu tulemust. Käibiva mündina väljaandmisega seoti poliitilise ja majandusliku lõimumise protsess vahetult ühise sularaha igapäevase kasutamisega.