Prantsusmaa · Prantsuse mereväe 400. aastapäev

Prantsusmaal olid sõjalaevastikud juba keskajal ja 16. sajandil. Need pandi aga sageli kokku vaid üksikuteks sõjakäikudeks ning allusid erinevatele piirkondlikele väejuhtidele. Sõja korral võidi kaubalaevu relvastada ja sundkasutusse võtta. Ühtne haldus, alaliselt ülalpeetavad üksused ning koordineeritud infrastruktuur olid alles kujunemisjärgus.

Institutsionaalne ümberkorraldus on tihedalt seotud kardinal Richelieuga. Alates 1624. aastast oli ta Ludwig XIII juhtiv minister ning sai laevanduse ja kaubanduse suurmeistri, juhi ja kindralintendandi tiitli. Richelieu soovis varem killustunud pädevused ühendada, lasta ehitada sõjalaevu, arendada sadamaid ning korraldada meeskondade varustamine ja värbamine riiklikult. Taustaks olid vastasseisud teiste Euroopa mereriikidega, Prantsusmaa kaubanduse kaitsmine ja rannikute kontroll. Ka protestantliku sadamalinna La Rochelle piiramine näitas, millist sõjalist rolli võisid merejõud täita.

Richelieu algatatud tsentraliseerimine ei olnud ühekordne asutamisakt, vaid pikema protsessi algus. Ludwig XIV ajal jätkasid laiendamist rahandus- ja mereväeminister Jean-Baptiste Colbert. Arsenalid ja mereväebaasid, nagu Brest, Rochefort ja Toulon, moodustasid hiljem organisatsioonilise aluse operatsioonidele Atlandil ja Vahemerel.

Merejõudude nimetus muutus vastavalt Prantsusmaa poliitilistele süsteemidele: kuninglikule mereväele järgnesid revolutsiooniline ja keiserlik merevägi. Tänapäevane Marine nationale peab end siiski nende varasemate laevastike institutsionaalseks järglaseks. Selle ülesannete hulka kuuluvad Prantsusmaa merealade ja ülemereterritooriumide kaitse, rahvusvahelised operatsioonid ning merelt lähtuv tuumaheidutus.

Mündimotiivi lähtekohaks sobib Richelieu-aegne ümberkorraldus, sest see ei meenuta üht konkreetset merelahingut, vaid alaliselt keskriigi hallatava mereväe kujunemist. Nii tõstetakse esile institutsionaalset järjepidevust mitme riigikorra vältel.